neljapäev, 23. märts 2017

Mälestused, las neil minna...

Olen oma elus jõudnud etappi, kus miski ei ole enam endine. Kõik on muutunud, alustades iseendast.

Minu suhteliselt lühikene elu, need 36 aastat on olnud äärmiselt huvitavad- viimne kui üks- mõistagi ei mäleta ma oma esimesi aastaid teadlikult, kuid see ei olegi nii oluline, mäletan ja tean piisavalt palju, et olnuks võimeline kokku võtma seni elatud sündmusi ja mälestusi.

Peab siiski tunnistama, et enamjaolt on elu mul olnud võrratu, täis värvikaid sündmusi. Olen üks nendest õnnelikest inimestest, kellel on õnnestunud väga varakult näha maailma erinevaid paiku ja seal eksisteerivaid kultuure ja tõekspidamisi. Olen vist sündinud siia maailma selleks, et omada võimalikult palju kogemusi just nimelt paiknemaks kõikvõimalikes paikades, alustades elupaikadest. Ma ei valeta, kui olen oma elu jooksul elanud ca 10 erinevas linnas, sealhulgas ka mitmes riigis ja erinevatest elukohtadest ei hakka üldse rääkima- võib pidada rändlinnuga võrdväärseks. Kuid see on andnud mulle tohutu elukogemuse juba varasest noorukieast.

Kodust kolisin ma Tartusse kooli 16 aastaselt, otsustades päeva pealt jätta pooleli kool Türil ja minna kooli kas Tallinnasse või Tartu. Seekord jäi kaalukauss just Tartule, lootes, et kui lähen õppima õigusteadust või politoloogiat Tartu Ülikooli, siis olen juba linnaga kohanenud ja on kergem hakkama saada. Selline enesekindlus on mind saatnud alati. Järele mõeldes, alati jäärapäine Kristel, kes teab, mida tahab ja proovigu keegi tee peale ette tulla :)!

No ütleme nii, et see töötas väga hästi, kuid ühel päeval enam ei töötanud nii hästi ja seda millegipärast ajal, kui arvasin, et nüüd aitab teiste teenimisest, ma olen ju nii "tark", et suudan ise hakkama saada ja endale elatist  teenida.
Saigi alustatud ettevõtlusega, kusjuures koos endise elukaaslasega!!! See ettevõtmine oli põnev, kuid millegipärast hakkas kogu see tegevus algusest peale saama kaikaid kodaratesse. Seda ma loomulikult alguses ei märganud, kuid tagant järele tarkus  paljastas tõsiasja, et oli pidevalt vaja seista vastamisi raskuste ja takistustega. Tegemist oli loomulikult hullumeelse ettevõtmisega minu vanuses- toiduainetööstusega ja selle ülesse ehitamisega nullist! Täpselt sobiv projekt Kristelile, kes on alati olnud ambitsioonikas ja ülesse ehitaja.
Tuleb tunnistada, see projekt tekitas siiski kõhedust ja väga tihti tekkis ikkagi kuklasse küsimärk- kas ikka tõesti on see õige mõte??? Olles antud küsimust arutanud ka teiste oma tuttavate ja sõpradega sain vastakaid arvamusi. Paljud julgustasid öeldes, et kui keegi sellega hakkama saab, siis oled see just sina, teised aga jällegi, :"hull oled peast, mida sa teed ja kellega koos sa seda teed??" Märke oli teisigi, näiteks võib tuua minu rasedusest teada saamise 2 nädalat ennem töölepingu lõppu, kuhu ma olin esitanud lahkumisavalduse. Sellel hetkel oli küll küsimus: "mida see nüüd siis tähendab? Ma ootan beebit ja ma olen alustanud ettevõtlusega, täiesti hullumeelne ettevõtmine alustada tootmisettevõtte ülesse ehitamist olles ise rase!" Aga mis mul üle jäi, ma olin ju lubanud äripartnerile oma osalust ja kuna minu ülesanne oli ettevõtte käivitada ja juhtida igapäeva tegevust, siis kas mul sai olla üldse valikuid? Minu nn. AUKOODEKS ei lubanud ju kedagi hätta jätta ja alt ära hüpata. Nojah, mõeldud tehtud, eks siis tuleb ülesse kasvatada 2 beebit korraga, üks väike ilmakodanik ja teine uus ettevõtmine või pigem vastupidi.

Märgid jätkusid ettevõtlusteed käies, küll komistuskividena, mis ilmensid igapäeva elus ja tööelus lausa karjudes mulle: " hallooo, kas sind ei ole tõesti võimalik mitte kuidagi maha murda, millal sa alistud?" mina aga justkui ei kuulnud seda häält minu sees ja rühkisin ikka edasi, igal korral üha raskemate takistustega vastu minnes kui varem. Sinna juurde kuulusid erinevad probleemid ettevõtluses, kui ka minu eraelus.
Näivalt rõõmusündmustena paiknesid sinna teele ka meie nelja lapse sünd. Loomulikult soovisid need lapsed mulle teadvustada, et: "ema, Eesti Vabariigi seadustega on ette nähtud lapsehoolduspuhkus, mis on ka kindlustatud materiaalselt vanemahüvitisega, seega sa peaksid nüüd aja maha võtma ja meile tähelepanu pöörama." Aga see Kristel, ei suutnud sellest end heidutada, ikka ja jälle võttis ta järgneva lapse kaenlasse ja rühkis tööle, või siis teise võimalusena kutsus lapsele või lastele lapsehoidja. Ei andnud asu ka oma lapsehoidjale, kes pidi tegema samuti 12 tunniseid tööpäevi, kuna tööd oli nii palju ja aega jäi ööpäevas väheks. See kõik oli minu jaoks täiesti normaalne ja tavapärane elu, sest kuidas muudmoodi on võimalik oma ettevõtet üleval pidada. Keegi ei tea seda, mida mina tean ja oskan ja mind asendada on äärmiselt raske!- Oli minu teadvuses.

Selline elu jätkus seni, kuni ettevõtlus oli kokku kukkumas olenemata sellest, et ma olin pidevalt kohal ja ei jätnud endale aega puhkuseks ega ka maksnud endale töötasu tehtud töö eest. Kui päris aus olla, siis sel hetkel ei oleks selle rahaga nii või teisiti midagi olnud peale hakata, sest mul poleks jätkunud aega selle kulutamiseks.

Minu elu pöördepunkt jäi aega, kui mind oli jäetud üksi, minu äripartner oli ca aastaks kõrvaldatud ja mul polnud paljudest probleemidest õrna aimugi, mis hakkas minu õlgadele langema. Tuli hakata nüüd lahendama igapäevaselt probleeme, mis mind jälitasid. Esialgu tundisn ma raevu ja viha oma äripartneri vastu, et ta oli seda kõike mulle põhjustanud. Seda enam ohvrirolli langesin mõttest, et ta oli olnud kunagi mu elukaaslane. Ei suutnud ma uskuda, et oli mind selliselt ära kasutanud.
Mul oli tunne, et ei suuda seda kõike enam kanda. Ma ei suutnud keskenduda ettevõtlusele, sest oli vaja mõelda kõikidele probleemidele, mis mind jälitasid. Hakkasin mõtisklema erinevatest pääsemisvõimalustest, millest üheks oli ka kõige äärmuslikum, nimelt alla andmine ja lahkumine sellest elust. Olin oma peas välja mõelnud erinevaid stsenaariume, kuidas ja millal see võiks toimuda.

Enesetapu mõte oli mul peas suhteliselt kaua, ma ootasin oma kolmandat last, kui ma millegipärast tundsin, et minu elu lõppeb sünnitusel. Ma olin mõelnud erinevaid võimalusi, et kuidas endast maha jätta infot, pangakaartide PIN koodide ja muu olulise info osas, kui mind enam ei ole. Selleks olin ma valmis kuni sünnituseni, et võib juhtuda, et mind enam ei ole. Kui see "pääsetee" ära langes, jätkusid minu mõtisklused enesetapust kuni ühe päevani. Justkui kuulsin oma väikese tütre häält oma peas:" kallis ema, palun ära jäta meid siia maha, meil on sind vaja! Oleme nii väikesed ja vajame sind, ka issi vajab sind.  Sa ei saa olla nii isekas ja jätta meid siia olukorda ja ise minna lihtsamat teed! Palun ärka ülesse ja võta vastutus!" See oli minu nii öelda ärkamine või wake up call!

Ime juhtus ja ma ärkasin justkui sellest hallist udust, kus ma elasin. Ma olingi valmis võtma oma elu eest vastutuse ja ma hakkasin otsima abi. Võtsin ühendust terapeudiga ja hakkasin käima seanssidel. Samaaegselt hüppasin ka ise erinevatesse eneseabi raamatutesse, mis mind tegelikult tublisti aitasid. Sündis meile ka neljas laps, mis tõstis mind enesetervendamise teel järgmisele tasemele. Tema tulek minu ellu andis mulle viimase impulsi ja teadmise, miks mul on 4 last. Nelja lapsega tõesti enam ei olnud võimalik tööl käia, pidin ettevõtlusest täielikult loobuma.- mida ma ka tegin detsembris 2015 ja formaalselt loobusin oma ettevõttest aprillis 2016, kui ma ei eksi oli see veel 1 aprill- milline iroonia.

Alates sellest hetkest andsin ma 100 % alla ja jäin koduseks ja sukeldusin holistilisse maailma. Peagi jõudis minuni info ka võimalusest minna iseennast avastama Holistika Instituuti. Seda ma ka tegin, saatsin avalduse, käisin läbi ka kooliks ettevalmistavad 4 teraapia seanssi ja läbisin vestluse, millega võeti mind kooli vastu.
Väga intensiivne protsess sai minu iseteadvuse avastamisel alguse juba ennem kooli algust. Hakkasin enda juures avastama pooli, mida polnud suutnud kunagi enda juures märgata- nägin väga palju erinevaid vaatenurki enese juures, mis ei olnud sugugi kerge protsess. Ma hakkasin avastama erinevaid varjupooli, mida erinevad inimesed hakkasid järjest minus välja tooma. Minu ülesanne oli endale neid varjupooli tunnistada. Kui ma julgesin neid erinevaid avastusi endale tunnistada, järk järgult elu minu ümber hakkas transformeeruma rahulikulks ja vaoshoituks samuti hakkasin kogema uudishimu järgneva päeva ees. Mulle tundus, et elu ei ole enam tumedates värvides ja arvestades sündmusi, mis minu elus hakkasid asaet leidma, tekkiski uudishimu järgneva osas, sest imede kogemeine ei olnud mulle enam võõras ja utoopiline. Minu elus leidsid aset sünkroonsused ehk rida sündmusi, mis põhjustasid mingi imelise tulemi saades aru, et need ei saa olla lihtsalt kokkusattumused.

Selline on olnud minu lühendatud kokkuvõte loost teekonnal ISE-ni, mis on alguse saanud just nimelt julgusest alistuda ja jätta minevik seljataha, leppida sündmustega ja olla tänulik kõigi nende elukogemuste eest, mis on mind suunanud tänasesse.

    Meie pere 1.september 2016

Eelmine postitus.

Miks meditatsioon muudab Sinu elu?

Vaimne heaolu on alus Sinu füüsilisele heaolule, aga kuidas seda saavutada? Vastus küsimusele on MEDITATSIOON🧘‍♀️ Kutse meditatsioonile!  ...

Enim loetud postitused