teisipäev, 25. juuli 2017

Olla või mitte olla?...- See on valik!

Tänane postitus on teemal valikud ja otsused. Kas tegemist on väga tähtsa ja raske teemaga?  Tegelikkuses meie elu koosnebki vaid valikutest, millele järgnevad otsused. Igale  pisemale sammule meie elus eelneb otsustav valik. Seega  sarnaselt minu eelmise postituse viimasele lausele, otsustame me hommikul voodist tõusta ja õhtul sinna heita, ka kõik vahepealne koosneb meie valikutest, mille otsustasime vastu võtta! Kas on juba tunne, et tegemist ei olegi nii keerulise teemaga?

Valik on Sinu!

Kui William Shakespeare oma tragöödias "Hamlet" püstitas peategelases Hamlet selle suure küsimuse "Olla või mitte olla?" mõtiskles ta teemal, kas jätkata selles õelas maailmas või uinuda, otsustas Hamlet siiski olla ja järgida oma intuitsiooni. Täna rohkem, kui 400 aastat hiljem, kui esile on tõusnud spirituaalsus järjest enam ja enam, loodan siiralt, et selle küsimuse esitamine, mistahes kontekstis  aina väheneb ja väheneb. 
Spirituaalne inimene on oma olemises, oma hetkes ja teab, kui oluline on hinnata igat olemise hetke, sest hetkes olles ei pea me muret tundma asjade pärast, mis on aset leidnud enne ja hetkes olles ei saa veel muret tunda, mis juhtub pärast. Seepärast ei tohiks spirituaalsel inimesel tekkida küsimust- kas olla või mitte olla, sest need inimesed, kes on hetkes olemise endale selgeks õppinud, õpitust loobuda ei suuda või ei oska. See on nagu jalgratta sõit, mis kord käes, see käes.

Miks ma ütlen, et hetkes olemine on justkui õppimises kinni? Põhjusel, et sinna jõudmine on pidev treening, mis nõuab püsivust ja tahtejõudu. Ei ole nii, et ühel päeval tõusen voodist ja otsustan, et tänasest hakkan elama hetkes! Tõsi küll, esimene samm selles suunas on tõesti OTSUS!  Kõik meie elus saab toimuda otsusest. Siis hakkavad energiad liikuma ja saad alustada oma teekonda soovitu poole.
Otsust tehes peab olema aga teada, mida sa tegelikult soovid saavutada ja kuidas on antud eesmärk püstitatud. Kas eesmärgi püstituses on kasutatud nö. nõudmist või eeldust. Mida ma antud juhul silmas pean?
Kui meie soov või otsus põhineb nõudmisel nt. "teisipäeval lähen päevitan end rannas pruuniks ja tahaks näha, kui ma seda teha ei saa!" siis juhul, kui sellel teisipäeval on nii "juhuslikult" aga vihmane ilm ja maa tuul, mis viib ka kogu sooja vee rannalt merele, siis me tunneme ennast petetuna ja võibolla lausa vihaselt, sest me tegime konkreetse otsuse ja nõudmine oli, et päike päevitab meid teisipäeval pruuniks! Nõudmise esitaski lause teine pool "tahaks näha, kui ma seda teha ei saa". Nõudmisele vastati kogemusega, kus oli võimalik teada saada, mis juhtub, kui meie nõudmist ei täideta, või tegelikult ju täideti, sest UNIVERSUM tunneb vaid sõna JAH.  
Kui aga oleksime formuleerinud eelduse- kui teisipäeval on ilus ilm, siis lähen randa päevitama, olnuks tulemus teisipäevasel hommikul meie meeleolus hoopis teistsugune põhjusel, et formuleerisime endale kujutluse, juhul kui... siis!  Otsus oli see siiski, lihtsalt eelduse vormis.
Antud juhul meie meel ei valmista meile tuska ja viha, kuna nõudmine või plaan läks vett vedama. Sel korral oleme endiselt, kui mitte positiivses meeleolus, siis neutraalses meeleolus ja leiame lihtsalt asendustegevuse, mida saame teha ka vihmase ilmaga,- näiteks minna hoopis Spa-sse ja mitme tunnise päevitamise asemel hoopis võtnuks 10 minutit tehispäikest! See on üks lihtne näide, kuidas meie meel töötab ja kuidas meie mõtted/valikud/otsused loovad meeleolu ja tegelikkust.
See on ka põhjus, miks mina olen loobunud kindlatest eesmärkidest oma elus.
Ma lihtsalt ei soovi oma elu eesmärkidega pingestada ja ennast piitsutada selleks, et tunda pettumust, mis on väga suure tõenäosusega tulema. Kes suudab endale välja mõelda plaani, mis 100% täitub?
Kindel on see, et plaanid ajas muutuvad ja need võivad välja kukkuda, kas paremini või hullemini ja siis on kombeks hakata otsima vigu, või põhjuseid, MIKS see plaan ei täitunud nii nagu oli algselt planeeritud, mis aga omakorda tekitab süüd ja pahameelt, isegi viha.

Kui soovid ei täitu, siis ei ole need eesmärgid lähtunud õigetest alustest. Ma siiralt kahtlen, et meie soovid jäävad täitumata, kui nendes soovides peitub tõeline südamest tulnud soov ja tahe, mis ei baseeru ainult meie enda tahetes ja nõudmistes vaid väljendab suuremat tulemust mitte ainult meile endale vaid ka teistele, kes sellest soovist võivad  kasu saada ja rõõmu tunda. Väga oluline on mõista, et me ei ole siia maale tulnud enda pärast vaid kõigi nende olevuste pärast, kelle elu meid puudutab! Oleme tulnud andma, et saada... 

Jaa ma tean, et ennem, kui saame anda, peame ise saama- täiesti õige, ei vaidle vastu, kuid eelnevalt pidasin silmas antud lauset oluliselt suuremas pildis. Kui me otsime oma elu eesmärki, siis see ongi Sulle vastus küsimusele. Kui oled ükskord leidnud ISEENDA, siis oled sa KÕIK, mida universum endas kätkeb, sul ei ole enam puudusi ja sul ei ole enam millestki puudus. Vastupidi, ühel hetkel avastad, et sul ei olegi enam nõudmisi  ja vajadusi, vaid sul lihtsalt on KÕIK, MIDA VAJAD.

Iga inimene on unikaalne, seepärast on ka vajadused unikaalsed ning seetõttu ei ole mul mõtet hakata lahti mõtestama, mida mina või keegi teine oma eluks VAJAB- see on kõigil erinev. Kindel on see, et enam ei ole kuskile kiire, ei ole oluline, mida teeb naaber, mida üks või teine minust arvab. Oluline on see, mida mina tunnen ja oluline on see, mida mina parasjagu soovin ja kõige olulisem on oma südame soove järgida ja julgust neid täita.

Pean tunnistama, et kõike seda ma veel ei olnud päriselt teadvustanud 1,5 kuud tagasi. Ma teadsin, et usaldan ennast ja universumit ja püüdsin ka nii elada, enamjaolt ka õnnestus, kuid siin Ameerikas olles olen saanud sellele aina kinnitust ja kinnitust, et kõik nii töötabki. Ma ei seadnud kunagi nõudmist, et ma pean minema perega puhkama, kuid see oli soovunelm, mis olnuks tore, kui see täitub. Kuid see täitus ainult seepärast, et ma julgesin otsustada ja julgesin küsida, kes minuga liitub selle unistuse täitumisel? Alguses tuli abikaasalt vastuseks loomulikult: "ei ole võimalik" kuid juba mõne aja pärast hakkas abikaasa minult uurima, kas ja millal siis lähme! Energiad hakkasid tööle, et seda otsust täita.
Alati jääb võimalus, et valiku tulemus meile ei meeldi, kuid alles jääb õigus teha uus valik, mille tulemus on meelepärasem. Valesid valikuid ei ole olemas on vaid UUS VALIK ja UUS KOGEMUS. Olen oma valiku osas üliuhke ja õnnelik, sest see juhtus olema üks parimatest minu  senises elus...!

Julgeid otsuseid valikutes...



laupäev, 1. juuli 2017

Peeglike, peeglike seina peal, kes on selle pildi peal?


Pean tunnistama, et olen olnud juuni kuus kuidagi eemal. Seda nii sõna otseses mõttes, kui ka kaudses tähenduses. Olen olnud eemal nii spirituaalselt kui ka füüsiliselt. Spirituaalses mõttes seetõttu, et tunnen, et olen juuni kuus olnud enesest eemaldunud. Ma ei oska veel öelda, milleks on see olnud kasulik. Seetõttu olen olnud ka postitustega kitsi, kuna ei ole tulnud peale inspiratsiooni millest kirjutada. Ehk on see olnud seetõttu, et olen kohanenud uute oludega ning otsinud iseennast uues keskkonnas? Oleme perega Põhja -Ameerikas ühtekokku pea 2 kuud, sellest kuu aega on peagi mööda saamas. Põhjus, miks perega täna Ameerika pinnal viibime oli algselt minu südamesoov. Minu soov oli minna perega lihtsalt ära, polnud isegi tähtsust kuhu, kuid soovisin lihtsalt olla kuskil kaugel kodust eemal, et miski või keegi meie koos olemist takistada ei saaks. Tundisn, et meie minevik oli meie vahel ja tundus võimatu alustada uuesti, põhjustamata muutust olukorras. Olime väsinud ja tüdinenud ning vajasime midagi uut ja värskendavat oma ellu. Miks? Sellest olen ma lähemalt kirjutanud Blogi esimeses postituses "Mälestused, las neil minna...!" ei hakka sellel teemal siinjuures lähemalt peatuma, igaüks saab sellest ise lugeda, kui on soov.

Täna tuli aga järsku soov kirjutada teemal "Mina ja minu MINA pilt". Näeme ennast igapäev peeglist. Mõnikord see pilt, mida näeme meeldib meile, mõnikord mitte. Kõik me oleme seda kogenud. Üldjuhul teame milline välimus meil on, milline iseloom meil on ja missugune me olla tahame. Soovime olla kas pikem, lühem, paksem, kõhnem, pruunide silmadega, siniste silmadega, blond, brünett, treenitum, pruunim, targem, ilusam jne, jne. Nimekiri võiks jätkuda. Alati TAHAME olla see, kes me ei ole, aga MIKS? - Sest keegi või miski ümbruskonnas tundub nagu "kobedam". Me tahame seda, mida meil ei ole, kuid me ei suuda peeglist ülesse leida neid häid omadusi ja ilusaid pilte, mida me OLEME. See tundub enesestmõistetav ja olemas, me ei oska hinnata seda, mis meil juba olemas ON. Ikka ja jälle nõuame endale midagi või kedagi, kes saaks täita meie nõudmisi, et siis justkui saaksime selleks, kelleks me oleme mõelnud saada. Siin tehaksegi VIGA. Jälle nõudmised, millele järgneb veel nõudmisi. Kui nõudmised ei täitu selliselt nagu olime vaimusilmas ette kujutanud, siis pettume ja süüdistame. Kaks varianti - kas ennast või kedagi teist. Süüdistame ennast, oma lähedasi, töökaaslasi, tööandjaid, naabreid, sõpru keda iganes, sest nii on ju loogiline. Peame teada saama põhjuse, miks mingi sündmus on juhtunud ja kõige kergem on leida süüdlane, kas objekt või subjekt. Nii on meile õpetatud või oleme selle teadmise ise ühiskonnast ülesse korjanud. Juba maast ja madalast oleme harjunud näitama näpuga, kuid ei mõtle sellele, et süüdistamine ei lahenda olukorda. Vastupidi, kuni me ei lahenda antud olukorda ja ei leia põhjuslikku seost, miks antud sündmus meile teadtud moel kasulik oli jõuab see sama olukord natukene teises varjundis meieni ringiga tagasi, kuni me sellest situatsioonist oskame luua suure pildi ehk saame aru, miks see oli meie hingearengule kasulik? Mida sellest olukorrast, tegevusest, äpardusest õppisime? Sealjuures aga ei tohi otsida süüdlast ega hakata jaurama küsimusega MIKS vaid lihtsalt mõelda läbi KUIDAS edasi?  Selleks aga on vaja õppida vaatama peeglisse. Kõik väline meie ümber annab märku olukorrast meie sees! Kui soovite teada saada, KUS hetkel asute oma eluteel, siis lihtsalt vaadake enda ümber. Analüüsige oma ümbrust, mis Teile meeldib, mis ei meeldi, mida soovite muuta, mida samaks jätta. Kas olete õnnelik või õnnetu, kas vajate puhkust või tööd?  Kõik vastused on olemas nii Teie sees kui Teie ümber. Jääb vaid avada oma silmad ja kuulata oma sisesmist häält ning tunnetada, kas see, mida näete ja tunnete meeldib Teile? Kas olete oma eluga rahujalal või kibestunud? Juhul, kui midagi Teie elus ei toimi, siis lihtsalt lõpetage see teguviis, leidke uus vaatenurk või eesmärgistatus. Inglise keeles on tore väljend "Get the HELL out of there" sellel on kaks vaatenurka, kas väljutate oma tegevustest nö "põrgu" või lihtsalt põgenete sellest olukorrast ja jätate seljataha. Näiteks võin tuua oma elust täiesti lihtsa tegevuse, mida mulle teha ei meeldinud.  Selleks oli pesu kuivatist välja võtmine ja kokku panemine, seda enam, et pesu meie peres jätkub- 4 last :). Mistõttu muutsin teguviisi, tegin selle endale meeldivaks kuulates vannitoas pesuga mässates muusikat, mida naudin. Koheselt muutus ka tegevus nauditavaks, see muutus minu ISE olemise ajaks!

Tihti satume situatsioonidesse, kus meile öeldakse midagi, mis meile ei meeldi. Tunneme ennast puudutatuna ja üldjuhul saame haiget või solvume. Miks me nii tunneme?- keegi on näidanud meile meie enda peegelpilti, mida me ise endale veel ei tunnista. Me pole seda osa endast tuvastanud. See on meie nö SÜSTEEMIS peidus. Alateadvus varjab meis meeletul hulgal uskumusi ja emotsioone, mis kõik soovivad pinnale tulla, kui me vaid lubakisme ja tunnistaksime. Lihtne on öelda EI, mina küll selline ei ole, miks sa mulle nii ütled??? Langeme oma ohvrimeelsusesse ja naudime tähelepanu, isegi kui me seda esialgu ei tea, et me seda haletsust naudime, teeme seda alateadlikult, sest see on viis tähelepanu saamiseks. Kui me julgeksime endale silma vaadata ja tunnistada ja olla tänulik sellele inimesele, et ta paljastas meile varjupoole, mis meis peidus, liiguks elu oluliselt kiiremini paremuse poole, sest me saaksime nendest mattunud emotsioonidest meie sees lahti. Momendil, kui me tunnistame enda vigu, langeb koorem meie õlult, sest alateadvuse üks osa süsteemist on mängust väljas, ma mõtlen seda tõsiselt... igaveseks meie "mängust" väljas. Mängu all pean ma silmas meie elu, mida me siin igapäevaselt elame, see NÄITEMÄNG, mille rolle me täidame. Igal ühel meil on mitmeid rolle ja osasid siin elus, mis otsivad õnnelikku lõppu. Toon näite filmidest. Filmis on stsenaarium, millel on algus, osatäitjad ja lõpp. Kui vaatame näiteks draamat siis meid kõiki puudutab sügavamalt mõni osa või roll, mis tekitab meile emotsioone, võibolla isegi hakkame mõne sitauatsiooni ajal nutma. Mida see meile näitab? See peegeldab jällegi meie alateadvuses toimuvat. Peaksime juhtima tähelepanu, miks see antud roll või situatsioon meis selliseid tundeid põhjustas, mida me ise oma elus sarnast teeme? Kas oleme nõus seda endale tunnistama ja sellele mõtlema?
Ma tahan öelda, et kõik inimesed meie elus ja situatsioonid meie elus on põhjusega, midagi ei ole juhuslikku, kõik on stsenaariumisse kirja pandud ja oluline, et nii juhtuks, meil jääb vaid üle olla nende olukordade ja inimeste eest tänulikud, kes meie elus on eksisteerinud, eksisteerivad või alles astumas meie teele, sest kõik inimesed ja olukorrad on tahtnud meile midagi öelda, näidata ja õpetada. 

Peeglike, peeglike seina peal, kes on selle pildi peal?        Foto: Rene Riisalu

Oluline on küsida endalt, Mida me ise oleme tulnud SIIA tegema ja MIKS!?  Kuid selle vastuse saamiseks on vaja julgust, tahet ja püsivust vaadata peeglisse. Õppida end tundma, õppida end väärtustama, õppida endaga rahu tegema just sellisena nagu me hetkel oleme, õppida olla tänulik võimaluse eest igal hommikul tõusta voodist ja õhtul sinna heita ning olla tänulik kõige selle eest, mis nende kahe tegevuse vahele mahub!

Vaadake end armastusega...


Eelmine postitus.

Ainuke püsiv seisund on muutus...

Pikka aega ei ole tulnud inspiratsiooni, millest kirjutada. On olnud tunne, et justkui kõik on juba ära kirjutatud ja infot on igal pool n...

Enim loetud postitused