laupäev, 1. juuli 2017

Peeglike, peeglike seina peal, kes on selle pildi peal?


Pean tunnistama, et olen olnud juuni kuus kuidagi eemal. Seda nii sõna otseses mõttes, kui ka kaudses tähenduses. Olen olnud eemal nii spirituaalselt kui ka füüsiliselt. Spirituaalses mõttes seetõttu, et tunnen, et olen juuni kuus olnud enesest eemaldunud. Ma ei oska veel öelda, milleks on see olnud kasulik. Seetõttu olen olnud ka postitustega kitsi, kuna ei ole tulnud peale inspiratsiooni millest kirjutada. Ehk on see olnud seetõttu, et olen kohanenud uute oludega ning otsinud iseennast uues keskkonnas?
Oleme perega Põhja -Ameerikas ühtekokku pea 2 kuud, sellest kuu aega on peagi mööda saamas. Põhjus, miks perega täna Ameerika pinnal viibime oli algselt minu südamesoov. Minu soov oli minna perega lihtsalt ära, polnud isegi tähtsust kuhu, kuid soovisin lihtsalt olla kuskil kaugel kodust eemal, et miski või keegi meie koos olemist takistada ei saaks. Tundisn, et meie minevik oli meie vahel ja tundus võimatu alustada uuesti, põhjustamata muutust olukorras. Olime väsinud ja tüdinenud ning vajasime midagi uut ja värskendavat oma ellu. Miks? Sellest olen ma lähemalt kirjutanud Blogi esimeses postituses "Mälestused, las neil minna...!" ei hakka sellel teemal siinjuures lähemalt peatuma, igaüks saab sellest ise lugeda, kui on soov.

Täna tuli aga järsku soov kirjutada teemal "Mina ja minu MINA pilt". Näeme ennast igapäev peeglist. Mõnikord see pilt, mida näeme meeldib meile, mõnikord mitte. Kõik me oleme seda kogenud. Üldjuhul teame milline välimus meil on, milline iseloom meil on ja missugune me olla tahame. Soovime olla kas pikem, lühem, paksem, kõhnem, pruunide silmadega, siniste silmadega, blond, brünett, treenitum, pruunim, targem, ilusam jne, jne. Nimekiri võiks jätkuda. Alati TAHAME olla see, kes me ei ole, aga MIKS? - Sest keegi või miski ümbruskonnas tundub nagu "kobedam". Me tahame seda, mida meil ei ole, kuid me ei suuda peeglist ülesse leida neid häid omadusi ja ilusaid pilte, mida me OLEME. See tundub enesestmõistetav ja olemas, me ei oska hinnata seda, mis meil juba olemas ON. Ikka ja jälle nõuame endale midagi või kedagi, kes saaks täita meie nõudmisi, et siis justkui saaksime selleks, kelleks me oleme mõelnud saada. Siin tehaksegi VIGA. Jälle nõudmised, millele järgneb veel nõudmisi. Kui nõudmised ei täitu selliselt nagu olime vaimusilmas ette kujutanud, siis pettume ja süüdistame.
Kaks varianti - kas ennast või kedagi teist. Süüdistame ennast, oma lähedasi, töökaaslasi, tööandjaid, naabreid, sõpru keda iganes, sest nii on ju loogiline. Peame teada saama põhjuse, miks mingi sündmus on juhtunud ja kõige kergem on leida süüdlane, kas objekt või subjekt.
Nii on meile õpetatud või oleme selle teadmise ise ühiskonnast ülesse korjanud. Juba maast ja madalast oleme harjunud näitama näpuga, kuid ei mõtle sellele, et süüdistamine ei lahenda olukorda. Vastupidi, kuni me ei lahenda antud olukorda ja ei leia põhjuslikku seost, miks antud sündmus meile teadtud moel kasulik oli jõuab see sama olukord natukene teises varjundis meieni ringiga tagasi, kuni me sellest situatsioonist oskame luua suure pildi ehk saame aru, miks see oli meie hingearengule kasulik? Mida sellest olukorrast, tegevusest, äpardusest õppisime? Sealjuures aga ei tohi otsida süüdlast ega hakata jaurama küsimusega MIKS vaid lihtsalt mõelda läbi KUIDAS edasi?  Selleks aga on vaja õppida vaatama peeglisse. Kõik väline meie ümber annab märku olukorrast meie sees! Kui soovite teada saada, KUS hetkel asute oma eluteel, siis lihtsalt vaadake enda ümber. Analüüsige oma ümbrust, mis Teile meeldib, mis ei meeldi, mida soovite muuta, mida samaks jätta. Kas olete õnnelik või õnnetu, kas vajate puhkust või tööd?  Kõik vastused on olemas nii Teie sees kui Teie ümber. Jääb vaid avada oma silmad ja kuulata oma sisesmist häält ning tunnetada, kas see, mida näete ja tunnete meeldib Teile? Kas olete oma eluga rahujalal või kibestunud?
Juhul, kui midagi Teie elus ei toimi, siis lihtsalt lõpetage see teguviis, leidke uus vaatenurk või eesmärgistatus. Inglise keeles on tore väljend "Get the HELL out of there" sellel on kaks vaatenurka, kas väljutate oma tegevustest nö "põrgu" või lihtsalt põgenete sellest olukorrast ja jätate seljataha. Näiteks võin tuua oma elust täiesti lihtsa tegevuse, mida mulle teha ei meeldinud.  Selleks oli pesu kuivatist välja võtmine ja kokku panemine, seda enam, et pesu meie peres jätkub- 4 last :). Mistõttu muutsin teguviisi, tegin selle endale meeldivaks kuulates vannitoas pesuga mässates muusikat, mida naudin. Koheselt muutus ka tegevus nauditavaks, see muutus minu ISE olemise ajaks!

Tihti satume situatsioonidesse, kus meile öeldakse midagi, mis meile ei meeldi. Tunneme ennast puudutatuna ja üldjuhul saame haiget või solvume. Miks me nii tunneme?- keegi on näidanud meile meie enda peegelpilti, mida me ise endale veel ei tunnista. Me pole seda osa endast tuvastanud. See on meie nö SÜSTEEMIS peidus. Alateadvus varjab meis meeletul hulgal uskumusi ja emotsioone, mis kõik soovivad pinnale tulla, kui me vaid lubakisme ja tunnistaksime. Lihtne on öelda EI, mina küll selline ei ole, miks sa mulle nii ütled???
Langeme oma ohvrimeelsusesse ja naudime tähelepanu, isegi kui me seda esialgu ei tea, et me seda haletsust naudime, teeme seda alateadlikult, sest see on viis tähelepanu saamiseks. Kui me julgeksime endale silma vaadata ja tunnistada ja olla tänulik sellele inimesele, et ta paljastas meile varjupoole, mis meis peidus, liiguks elu oluliselt kiiremini paremuse poole, sest me saaksime nendest mattunud emotsioonidest meie sees lahti.
Momendil, kui tunnistame enda vigu, langeb koorem meie õlult, sest alateadvuse üks osa süsteemist on mängust väljas, ma mõtlen seda tõsiselt... igaveseks meie "mängust" väljas. Mängu all pean ma silmas meie elu, mida me siin igapäevaselt elame, see NÄITEMÄNG, mille rolle me täidame.

Igal ühel meil on mitmeid rolle ja osasid siin elus, mis otsivad õnnelikku lõppu. Toon näite filmidest. Filmis on stsenaarium, millel on algus, osatäitjad ja lõpp. Kui vaatame näiteks draamat siis meid kõiki puudutab sügavamalt mõni osa või roll, mis tekitab meile emotsioone, võibolla isegi hakkame mõne sitauatsiooni ajal nutma. Mida see meile näitab? See peegeldab jällegi meie alateadvuses toimuvat. Peaksime juhtima tähelepanu, miks see antud roll või situatsioon meis selliseid tundeid põhjustas, mida me ise oma elus sarnast teeme? Kas oleme nõus seda endale tunnistama ja sellele mõtlema?
Ma tahan öelda, et kõik inimesed meie elus ja situatsioonid meie elus on põhjusega, midagi ei ole juhuslikku, kõik on stsenaariumisse kirja pandud ja oluline, et nii juhtuks, meil jääb vaid üle olla nende olukordade ja inimeste eest tänulikud, kes meie elus on eksisteerinud, eksisteerivad või alles astumas meie teele, sest kõik inimesed ja olukorrad on tahtnud meile midagi öelda, näidata ja õpetada. 

Peeglike, peeglike seina peal, kes on selle pildi peal?        Foto: Rene Riisalu

Oluline on küsida endalt, Mida me ise oleme tulnud SIIA tegema ja MIKS!?  Kuid selle vastuse saamiseks on vaja julgust, tahet ja püsivust vaadata peeglisse. Õppida end tundma, õppida end väärtustama, õppida endaga rahu tegema just sellisena nagu me hetkel oleme, õppida olla tänulik võimaluse eest igal hommikul tõusta voodist ja õhtul sinna heita ning olla tänulik kõige selle eest, mis nende kahe tegevuse vahele mahub!

Vaadake end armastusega...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Eelmine postitus

Nime sünnilugu- SunsetRise on 5!

Mäletan veel üsna erksalt ettevõtte SunsetRise saamislugu, mida saab lugeda postitusest " Kas kannapööre elus on mõistlik?" Posti...

Enim loetud postitused