teisipäev, 12. september 2017

Mis on Sinu ümber on Sinu sees...


Eelmises postituses lubasin jätkata teemaga - mida on andnud mulle 2 kuud eemal tavapärasest elust ja olust? 

Kindlasti väga sügav teema ja tegelikkuses ei tea veel täna, mida kõike see eemalolek mulle andis, sel lihtsal põhjusel, et ma ei pruugi sellest veel teadlik olla. Kõik tuleb omal ajal ja omal kiirusel. Saan vaid jagada seda, mida olen tänaseks endale teadvustanud ja mis seal olles justkui minus veelgi rohkem arusaamiseni on jõudnud.

Teadvustan, et see 2 kuud on andnud mulle tohutul määral enesekindlust just HINGE tasandil. Minu usaldus on kasvanud kordi suuremaks sisemaailmas toimuvas ja selle välises pildis, kus juhuseid tegelikult ei ole.  Mul ei ole põhjust mõelda ja vaagida homse päeva üle, kui ma tunnen ennast tänases päevas rahul ja õnnelikuna. Isegi, kui peaks tulema komistusi, mis tulevad ju ikka, ei ole mul hirmu nende komistuste ees, sest tean, et see kõik on minu arengul oluline ja vajalik usaldades oma valikuid. 
Valikuid, mis on tehtud hingetasandil ennem, kui siia maale olin otsustanud tulla ja ka valikuid, mida olen teinud maa peal olles.  Kõik sündmused soovivad äratada meis tähelepanu, mis vajab sisemuses lahendamist. Siinsed valikud muideks võivad erineda ka algsetest valikutest, mis hingetasandil juba tehtud olid. Me lihtsalt oleme võtnud endale ülesande, mida olme kokkuleppinud iseendaga hingetasandil ja teistega, kes meie eludes ühel või teisel perioodil eksisteerivad. 
Sündmused meie elus aitavad neid kokkuleppeid maapeal täide viia. Mõnel saavad kokkelepped varem lahendatud, mõni peab astuma ühte ja sama sammu mitu korda mõistmaks, miks see samm üleüldse on elus oluline. Mis funktsiooni antud situatsioon kokkulepete tasandil endas omab? Läks vist keeruliseks?

Mida mõtlen sündmuste ja valikute all? 

Ei saa päriselt öelda, et meie elu on täielikult ette määratud. Ikka ise loome oma elu siin maal olles. Kordan veelkord üle lihtsa tõe: MEIE MÕTTED kujundavad sisemise reaalsuse sidudes mõtetega ka TUNDED. Olgu need siis head või halvad mõtted, kuid tunne seal taga on mõtte TEOSTAJA. Oluline on oma tunnetele ja emotsioonidele tähelepanu pöörata, kui mõtteid mõtleme. VÄGA OLULINE on mõtteid ja tundeid teadvustada ja jälgida. Vastasel juhul oleme autopiloodil ja ei teagi, kuidas oma elu loome. Siis ei ole vaja imestada, miks keha valutab või miks ei lähe asjad soovitud suunas! Põhjus on lihtne - ei suudeta oma mõtteid TEADVUSTADA, mis tähendab - EI SAA OLLA TEADLIK, millal oma unelma järgmise negatiivse mõttega TÜHISTASITE.  Soov või unistus EI LÄHE kunagi täide, kuna endalegi teadmata   oli paraku negatiivne mõte viimane. 

Nii on ka haigustega. Kui pidevalt räägitakse, kui haiged oleme, siis paraku ka nii on- olemegi haige, sest igapäevaselt tunnistate endale ja oma alateadvusele, et olen haige ja selle tõestuseks, et olen haige tapan ka keha aistingud kõiksugu ravimitega. 
Keha suurim soov on meelele teadvustada, mis psüühilise probleemiga peab tegelema, et oma keha tervendada. Aga mida teeb mitteteadlik inimene- RAVIB tagajärgi, jättes PÕHJUSE teadvustamata ja teeb end tegelikult isegi veel haigemaks. Keha näeb vaeva ja püüab ka teiste sümptomitega teada anda, et on  PROBLEEM, mis vajab lahendust lootes, et ehk nüüd kuulab...?

Ma ei soovi öelda, et peaksime lõpetama ravimise, vastupidi. Tänapäeva meditsiin on ütlemata tänuväärne ja me ei saa iial alahinnata meditsiini poolt loodud kasu meie tervisele, kuid meditsiini ülesanne on aidata inimest, kui EI OLE ENAM AEGA, et leida ülesse põhiprobleemi tekitaja. Meditsiin likvideerib tagajärgi. Põhjus vitaalkehas aga jääb kestma, kuni ei ole teadvustatud põhjuslikseos ja olukord enese jaoks lahendatud! See on aga koht, kus meditsiin ja alternatiivmeditsiin peaks tegema omavahel koostööd põhjusel, et pärast tagajärgede likvideerimist oleks loogiline suunata patsient tuvastama põhjuseid. Põhjuseid saab aga tuvastada ainult siis, kui meil ON AEGA ja SOOVI ennast kuulata. Peab olema julgust võtta AEG MAHA ja tegeleda iseenda tundelukkudega, mis mitte tegelemisel kiiremal või aeglasemal moel viib meid alati füüsiliste vaegusteni. 

Tundelukud on meie alateadvusesse jäädvustatud läbi esivanemate ning ühiskonna ja mis seal salata, kes usub inkarnatsiooni, pärinevad need sealtki! Kõige olulisemat rolli mängib siiski meie lapsepõlv ja noorusiga. 

Kui meditsiinilisel lähenemisel on haiguste pärinemisel suur osa DNA-l ja geenidel, siis paralleele pärilikkusest ning sellga seonduvatest haigustest holistilises pildis on tegemist tundelukkudega ehk uskumustega. Tähendab see põhimõtteliselt samuti pärilikkust, kuid viisil, et meie esivanematest sisse jäänud muster tuleb lahti kodeerida, et laheneksid ühted ja samad kimbutavad haigused, mida nimetame pärilikeks haigusteks.

Holistilises vaates pärime oma vanematelt tundelukud, mis on lapsepõlves alateadvusesse kinnitunud läbielamise näol. Mõne füüsilise või psühholoogilise traumana ja kui antud juhtumeid oma alateadvusest välja ei suuda juurida, siis hakkab see sama trauma põhjustama nn. pärilikku haigust. Tundelukkude lahti kodeerimiseks on vaja püsivust ja pühendumist ning julgust, sest protsess võib kesta aastaid, olenevalt sellest, kui kiiresti üks või teine on valmis oma emotsioone ja keha tunnetusi pinnale tooma. 

  "3 põlvkonda- kes muudab mustri?"                                                                  Foto: Anna Volmer
Loomulikult on meie kõige suuremad elu õppetunnid seotud meie kõige lähedasematega ja kõige suuremad õpetajad on meie omad LAPSED. Jah siin on suur iroonia- arvame, et õpetame ja kasvatame oma lapsi, kuid tegelikult on tulnud nemad meile oma sõnumit tooma. Siinjuures ei saa jääda kitsarinnaliseks, vaid peame vaatama kõrgemalt, et näha, mis on nende sõnum. 
Kas on tulnud õpetama kannatlikkust, kaastundlikkust, lähedust, enesekesksust, alahoidlikkust, eneseväärikust, lepplikust, alandlikkust jne jne?  Nad õpetavad ja näitavad meile, missugused on meie tundelukud või uskumused, mida täiskasvanuna enda alateadvuses kaasas kanname iseendale teadvustamata ja mida automaatselt oma lastele edastame, samuti iseendale teadmata. 

Kindlasti ei taha edastada kuvandit, et peaksime kuidagi oma vanemaid või olulisi inimesi süüdistama selles, kuidas nad on oma lapsi kasvatanud- kindlasti mitte!!! Nad on teinud seda antud momendil parimat tahtmist ja viisi arvestades, nii kuidas nad seda  oskasid. Ka meie vanemad on oma uskumused pärinud oma vanematelt ja nii tagasi ja nii tagasi. Mis tähendab, et täna, kui  elame 21. sajandil, ei saa enam elada uskumustega, mis näiteks pärinevad aastatest 1920. 
Lapsed on need, kes usukumusi hakkavad murdma ja eriti teevad seda just tänapäeva lapsed. Olgu nad siis indigolapsed, kristall-lapsed või tähelapsed, kuid kõigil neil on omamoodi sõnum ja nad muudavad meie ühiskonda ja meie uskumusi just seetõttu, et vanad lihtsalt enam ei tööta. Vanade uskumuste järgi on uuel generatsioonil raske või isegi võimatu eldada. Sellest tehakse aga tihtilugu järeldus, et lapsed on kasvatamatud ja ei austa endast vanemaid. Mis veel hullem - tembeldatakse näiteks agressiivseks, millele järgevad aga juba selle lapse jaoks väga ulatuslikud traumad tema edaspidisele elule.
Siinjuures veelkord rõhutan, et iga inimene annab endast alati igal elumomendil PARIMA. Isegi, kui see teiste silmis antud momendil nii ei paista.   See ei pea olema PARIM isegi mitte ISEENDALE, kes midagi teeb, aga tegu võib osutuda parimaks sellele inimesle, KELLELE ta seda teeb! Teadmine (kas see oli parim?), tuleb kunagi hiljem. Alles siis oskame olla sellele inimesele või situatsioonile tänulik, sest mõistsime teo sisu, sõnumit ja väärtust. Kuigi see tegu ja sisu ei pruukinud tunduda tegemise momendil meile kasulik ja hea, tuleb tihtilugu välja hiljem, et see oli PARIM, MIS JUHTUDA SAI. Sellest lähtuvalt olengi õppinud oma elu usaldama.  

Tõsi on see, et oleme valinud endale aja, millal siia ilma tulla, millisesse keskonda ja kuhu jõuda sellel rännakul. Me isegi otsustame, millal siit minna! Mitte keegi teine ei tee seda otsust meie eest. Kui see teadmine on kord saavutatud, siis ei ole põhjust tunda end hirmununa homse ees, sest tuleb kõik, mis tulema peab ja milleks raisata oma energiat sellele vastu võitlemiseks. 
Mida kiiremini mõistame, et elu maal on üks märkimisväärsemaid ja tõsi küll ka raskeimaid kogemusi universumi paikades, seda kiiremini oskame olla tänulikud iga hetke eest. Ei ole täna teada teist paika siin Universumis, kus on niivõrd palju füüsilist ja materialiseerunud energiat, mida on võimalik silmaga näha ja kogeda. Imeline on ka see, et on olemas tänapäeval tehnoloogia, mis aitab isegi veel enam tänu tunda kõigi nende võimaluste eest, mis abistavad meid kogemast selle planeedi ilu- näiteks lennukid, laevad ja muidugi infotehnoloogia- mille abil on võimalik olla tuhandete ja tuhandete kilomeetrite kaugustel ja jälgida eluolu elutoast lahkumata või kus iganes ka parasjagu viibid. 

Meile on tehtud võimalikuks rännata ajas ja ruumis sekunditega. Kui paljud meist sellele igapäevaselt mõtlevad ja oskavad seda kõike hinnata? Mis kõik veel ees on, on küsimus? Seda vastust tegelikult teavad paljud tänapäeva lapsed, kes maailma sünnivad ja on juba sündinud- indigolapsed, kristall-lapsed, tähelapsed- nad on ühenduses universumi infoväljaga ja oskavad rääkida väga täpselt, kuidas meil maailmaasjad tegelikult käivad ja hakkavad käima. Kurb on see, et täiskasvanud ei oska neid lapsi kuulata ja väga tihti ja kergekäeliselt omistatakse neile diagnoos tähelepanuhäirega (TH) või aktiivsus-ja tähelepanuhäirega (ATH) kuni autismini välja. Tegelikkus on aga see, et nad on tänapäevalapsed, kes võtavad vastu ja salvestvad informatsiooni teisiti kui täiskasvanud on tavaks võtnud seda teha. Nad on väga tundlikud ja vastuvõtlikud ja teavad rohkem, kui oskame ette kujutada. Halb sealjuures on see, et keskkond ei ole veel valmis seda informatsiooni sellisel tasemel aktsepteerima ja seetõttu on päris tihe vastus nendele lastele täiskasvanute poolt:"ära fantaseeri ja tule maapeale tagasi". 
Paneme nüüd aga ennast sarnasesse olukorda. Meile on tulnud idee, kuidas leida lahendus probleemsele küsimusele näiteks töö juures. Sina, kui töötaja oled elevil oma avastusest ja tunned siirast rõõmu, et tead vastust probleemile. Tormad sellest rääkima näiteks oma ülemusele, kellelt saad vastuseks: "see on kõige jaburam lahendus, mida olen pikka aega kuulnud. Ära enam sellise sience fictioniga minu juurde pöördu, tuleme nüüd pilvedelt tagasi maa peale ja jätkame, kus pooleli jäime!"  loomulikult olen kirjeldanud antud situatsiooni veidi üle paisutatult. Küsime aga endalt, kas lastele anname armu, kas püüame oma sõnu ilustada, kui neile hinnanguid anname? 

Mis tunde see tekitab? Kas on tunne, et teid ei usaldata ja mis veelgi traagilisem, võib juhtuda, et teid peetakse hullumeelseks. Peale seda tekib aga tunnetus, et siin ei ole mõtet enam edasi töötada, sest justkui jookseks igapäevaselt peaga vastu seina ja lõpuks see väsitab ja teeb valu! Tunnistate, et see ei ole lihtsalt Teie maailm. Teie mõtteid ja ideid ei mõisteta ega väärtustata. Tekib ka kindlasti küsimus,  mida siin teen ja miks siin olen? 
"Suurus ei loe, me kõik vajame selgitusi"         Foto: Krista Kattel
Täpselt samu küsimusi esitavad ka need niinimetatud TH ja ATH sündroomi kandvad lapsed iseendalt. Nad on segaduses, sest ei mõista, miks nad siin on ja miks nad valisid elu siin, kui keegi neid ei kuula ja keegi neid ei usu.  Need lapsed on haavunud ja hüljatud, mida nad vajavad on KUULAMINE, et kordki neid kuulataks, mida neil on öelda. Kordki neid usutaks, mis neil on öelda ja kordki neid keegi mõistaks, miks nad on siin, kus nad on. Mõelge sellele ja kellel võimalus ka proovige neid lapsi kordki kuulata, proovige neid mõista ja uskuda, mida nad tahavad öelda. 
Kinnitan, et teie läbisaamine nende lastega paraneb märkimisväärselt, sest nad hakkavad taas usaldama ja hakkavad usaldama ennast ja seda maailma, kuhu olid kord otsustanud tulla. Need eraldatud ja hinnaguid kandvad lapsed hakkavad lõpuks ometi tundma end võrdväärsetena ja tundma ühtekuuluvust. Nad rahunevad maha ja tunnevad end turvaliselt, sest neil on lõpuks ometi kõrval keegi, kes toetab ja armastab täpselt sellisena nagu nad on. Kaob nende trots ja vastuhakk, sest lõpuks ometi saavad nad tunda end vabalt ja hinnanguteta. Nad saavad hakata tegelema asjadega, mis neile tõeliselt huvi pakub ja sealjuures püüavad aktsepteerida sellisel juhul ka neid õppekavasid, mille järgi siiani koolis õpitakse, kuigi suures plaanis seda kõike juba teavad. Nad aktsepteerivad oma ümbrust siis, kui teised aktsepteerivad neid sellisena nagu nemad on- teistsugused. Tegelikult oleme  ka meie nende jaoks teistsugused. 

Viimane lõik kehtib ka täiskasvanutele- alates hetkest, kui  suudame end tunnustada sellena, kes praeguses hetkes oleme, kaob ümbert vastupanu. Siis ei pea enam võitlema iseendale ja teistele tõestamisega, kes me oleme või ei ole. Siis oleme sisemiselt vaba ja meie väline ümbrus saab olema vaba. Enam ei ole tähtis, missugune on keskkond meie ümber, vaid tähtis on see, kes me oleme ja kuidas ennast tunneme! Energia on muutunud ja vibreerib meie ümber rahu lainel, mitte enam kõhkluste ja kahtlustena.
"Emotsionaalne vibratsioon"                                                                       autor: teadmata

Eelnevat pikka ja teemarohket juttu kokku võttes soovin julgustada inimesi tooma ellu oma unistusi ja südamesoove. Ei saa juhtuda midagi halba, kui hakkad ennast väärtustama. 
Kui oled kord otsustanud hakata end armastama ja suudad ka hakata armastust endale väljendama, siis oled sisenenud armastuse vibratasiooni. Armastuse vibratsioonis olles saab ligi tõmmata vaid armastust ja selle lähimas ümbruses paiknevaid vibratasioone, see lihtsalt on nii.
Usun, et KÜLGETÕMBESEADUS ei ole võõras mõiste, kes aga ei ole kuulnud või on unustanud, kuidas see töötab, soovitan üle lugeda...ja hakata end teadlikult kõrvalt jälgima, kuidas inimesed ja situatsioonid meie teele "juhuslikult" satuvad just siis, kui peame endile midagi tunnistama ja midagi, mis on VALE enda seest välja juurima või siis vastupidi, kui oleme teinud kindlaks, mida soovime, oleme vastu võtnud otsuse ning sündmused ja inimesed "juhuslikult" aitavad meil minna vooluga kaasa sihtkohani.

Pildil olev graafik annab võimaluse hinnata oma enesearengu astet, st millises vibratasioonis hetkel viibid ja missuguseid sündmusi endale külge tõmbad- SA OLED SEE, MIS ON SINU ÜMBER!

Mõistmaks sügavamalt eelnevaid teemasid, mida postituses käsitlesin, soovitan lugeda kolme alljärgnevat raamatut:
1) "Sinu keha räägib sinuga- mõtete ja tunnete mõju tervisele" Debbie Shapiro
2) "Hakka oma haigust armastama- kuidas saada terveks ja elurõõmsaks" Valeri Sinelnikov
3) "Tundelukud- vabane tunnete võimusest" Kimmo Takanen

Võta aega veidi ringi vaadata, veel ei ole hilja jõuab elada!  /"Võta aega" The Sun /



reede, 1. september 2017

Südamesoovidel on kombeks täituda...




Oleme jõudnud Septembrisse ja kodus olnud peaaegu kuu aega. See kuu aega on taas läinud kohanemise peale, sarnaselt juuni kuule, kui perega Ameerika pinnale jõudsime. 
Kui on lugejaid, kes on põnevil küsimusega, kuidas siis seiklus ikkagi läks ja kas on mõnus taas kodus olla? Siis päris aus vastus on see, et meile väga meeldisid need kaks kuud Ameerikas ja peab ka tunnistama, et lahkusime sealt pisar silmis. Korduvalt kõlas meie hulgas fraas:"imelik tunne on- justkui oleksime kodus, nii hea on olla." Ma ei liialda, kui ütlen, et me ei tundnud kordagi koduigatsust, mis on ka teistpidi loogiline- kuidas saab tunda koduigatsust, kui sa oledki kodus? Mida me seal olles tegelikult ikkagi tundsime ei tea meist päris täpselt keegi. Suure tõenäosusega pärineb see info meie hinge mälust. Ehk on meil olnud USA-ga kontakt eelmistes eludes? 
See riik tõesti tekitas meis väga turvalise ja vaba olemise. Inimesed olid sõbralikud ja avatud, täiesti võõraste inimestega ei tekkinud küsimust, millest rääkida- tõkked ja hinnangud puudusid, mis tekitaski täiesti vaba ja turvalise keskkonna meie ümber! Mul on siiani kõrvus vanima poja lause: "siin on nii tore elada, mul ei ole siin ju tegelikult ühtegi sõpra, kuid kõik on sõbrad, nii kahju, et peame minema." Öeldakse, et lapse suu ei valeta ja see lause iseloomustab äärmiselt täpselt tunnet, mida me seal olles kõik kogesime.

"Südamelähedane paik Virginias"
Ameerikas olen elanud ka oma kahekümnendate alguses ja päris huvitav on võrrelda oma emotsioone nüüd, kui seljataga on ka kogemus koos perega. Tunnetus ei erinenud, tundisn ennast ka siis väga koduselt ja lahkusin ka tookord pisarad silmis. Loomulikult oli pisarate põhjus ka lähedaseks saanud inimeste maha jäämisel, kuid juba tookord teadsin, et I'll be back. Ka täna olen ma kindel, et see riik saab olema meile kodune ja südamelähedane, mida iganes see lõpuks ka tähendab...?

Märkimisväärne on aga juhtum, et Floridas põgusalt tutvunud vanapaariga on meil juba taaskohtumine paari päeva pärast, mil nad külastavad laeva kruiisi raames Tallinna ja mul on hea meel neid Tallinnas võõrustada ja näidata meie väikese riigi pealinna natuke lähemalt, kui neil oleks ehk olnud võimalus seda teha iseseisvalt.  Nad on külastamas ühte armast väikest riiki, kelle maad on räsinud sajandite vältel mitmed erinevad riigivõimud ja okupatsioonid, kuid maailmamõistes miljonilinna suuruse rahvaarvuga väikerahvas sellest olenemata elab ja toimetab, pürgides endiselt suure tahtejõuga 5 rikkama riigi hulka :)
Täna oleme kogemuse võrra rikkam, kuidas on perega pikemalt olla eemal argipäevast, sõpradest ja tuttavatest, mis oli absoluutselt värskendav ja tervendav elukogemus.  Reis oli seda erilisem, kuna ideest teostuseni oli maksimaalselt 2 kuud ja lennupiletid said ostetud ca 2,5 nädalat ennem sõitu. Saime ka loomulikult mitmete manitsevate kommentaaride osaliseks lähedastelt ja tuttavatelt, stiilis: "kuidas te nüüd lähete 4 väikese lapsega teisele poole maakera, endal pole isegi teada KUHU-, kas niimoodi saab?"  Loomulikult oli meie jaoks otsus tehtud ja antud teema ei kuulunud arutamisele. Tunnistan, et leidsin end siiski mõtetelt: "aga tõesti me hüppame pea ees tundmatusse, me isegi ei tea, kuhu jääme ööbima esimeseks ööks...," kuid lõppkokkuvõttes ju kõik laabus suurepäraselt.

Meil puudus pinge, kuna ajalisi limiite ei eksisteerinud, sel lihtsal põhjusel puudusid ka eesmärgid ja broneeringud, kuhu tuleb välja sõita ja jääda öömajale. Kogu meie aeg möödus vaba kava järgi ja see oli väga lahe kogemus. 
Eriti meeldis sünkroonsus, vähemalt pean seda sünkroonsusesks. Ostsin suhteliselt esimese asjana endale plätud. Mind väga paelusid plätud, millel olid peal meritähed. Soetasin endale siis meritähega plätud ja üllatus oli suur, kui jõudsime sihtkohta. Üürisime endale Floridasse maja üheks kuuks ja see maja kubises meritähtedest. Seal oli isegi öölamp magamistoas, kus olid küljes PLÄTUD meritähega. Veel oli kummaline majaga seonduvalt, et ühel päeval, kui naasesime poest, oli maja ees 2 autot. Imestus oli suur, ei teadnud, et oleksime kutsunud endale külalisi. Välja tuli aga see, et need inimesed olid broneerinud sama maja, samale perioodile vähemalt 2-3 nädalat ennem, kuid meie olime antud hetkel jõudnud elada seal nädalakese ja broneeringu tegin ma paar päeva ennem kohale jõudmist Air Bnb-st. Tulemus oli see, et nemad lahkusid ja meie jäime. 
Tegemist oli äärmiselt vaikse piirkonnaga, kus lähim naaber oli heal juhul 300 meetri raadiuses. Antud valikut maja osas, kus valida on sadu maju ümbruskonnas, oskan seletada faktiga, et minu tookordne  südamesoov oli minna perega kaugele ja lihtsalt olla, ilma, et meid keegi segaks. Selle maja asukoht oli kahtlemata segamatu, saime pühenduda iseendale ja üksteisele ja veetsime aega täpselt selliselt nagu antud hetkel soovisime ilma, et oleksime pidanud mõtlema ümbruskonnale. 
Kas selle majani viisid mind plätud, seda ma täna 100% öelda ei oska, kuid meie ümbrus tõesti seda kinnitas. Esialgne plaan oli pikemalt peatuda Texase osariigis, kuid plätud viisid meid Floridasse.

"Meritähe maja Floridas"
Tavaliselt öeldakse, et mine reisile ja saad teada, kes on su reisikaaslased. Nii ongi! Pean ütlema, et olles abikaasa ja 4 lapsega koos 24/7  oli väga õpetlik aeg. Loomulikult oli ka kurnav, sest lapsed ikka väljendavad oma tundeid ja emotsioone just sellisena nagu nad tunnevad ja vahetevahel lähevad emotsioonid lakke. Iga kord reageerid ka ise nendele tundepuhangutele vähem ja vähem ja tegelikult lased neil emotsioonidel neist väljuda, lihtsalt kuulates ära, mida nad tunnevad ja mida nad öelda tahavad. 
Tavapärane lapsevanema käitumine on alustada õpetamisega MIDA MITTE teha, ehk - ÄRA TEE seda ja ÄRA TEE teist ning seejärel esitatakse lapsele nõudmisi. Lõpetatagu oma lollused, sest vastasel juhul ei saa see laps kunagi lubatud üht või teist asja- ähvardame last millegi ilma jäämisega kehtestades oma võimu.  

Karistamisega ei jõua kuigi kaugele. Laps soovib olukordadest aru saada. Seetõttu on tal vajadus ka erinevaid asju katsetada ja seda ta jätkab seni, kuni vanemad hakkavad karistamise asemel selgitama, kuidas ühes või teises situatsioonis käituda. Oluline on seletada ka erinevaid võimalusi, kui teed üht moodi, siis juhtub sedasi ja kui teed teistmoodi, võid  oma käitumisega kedagi haavata või segada teiste inimeste tegevusi, olenevalt siis jällegi olukorrast. Lapsel on vaja mõista miks  teatud situatsioonides käitutakse ühtviisi ja kui ta antud situatsioonis käitub teistviisi, siis mida ta sellega endale ja ümbruskonnale põhjustab. 


Ka lapsevanemal on oluline teadvustada, miks laps tegelikult sääraselt käitub ja mis on tema puudu jäänud vajadus!  Jonn lõpeb suhteliselt kiirelt, kui ütled "Ära jonni" asemel "nuta, nuta kallike, ma näen, et sa oled hetkel ärritunud".  Nutt vaibub õige pea, sest sa kuulasid teda ja püüdsid teda mõista! Kui on tegemist vanema lapsega, ei pea lapsevanem hakkama isegi ise lahendusi välja pakkuma, sest laps teab ise ideaalset lahendust. Lapsevanema kohustus on reaalsustaju antud olukorras ning kuulamisoskus ja  usualdus. Vastata võiks lapsele stiilis: "mhm; oi kui põnev...; mul on nii kahju...; kas tõesti...; ma saan aru... jne jne" olenevalt  kontekstist, mis parasjagu käsil.  Antud juhul julgustab täiskasvanu lapsel ise välja rääkima ja julgustab teada usaldama oma teguviise erinevates olukordades, mitte ei avalda survet oma arvamusele. Lapsel on oluline tunnetada, et teda usaldatakse ja tal on ka õigus oma arvamusele ja vanemal on aega teda kuulata.


Lapsed muutuvad, kui VANEM muutub ja nende karjuv tähelepanu vajadus, mis väljendub krutskites, kaob üsna pea, sest nad märkavad, et vanemad ei reageeri nende krutskitele enam tavapärasel kombel. Nad tajuvad, et ei saagi tähelepanu, mida  sellisel moel lunisid. Nad on väga nutikad. Orienteeruvad ümber kiiresti, kui nendeni jõuab teadmine, et vana meetod ei tööta. 
Kui aga lapsevanemad on avastanud, et teisiti on ka võimalik kodurahu saavutada, siis lapsed kohanevad kiiresti ja harjuvad, et igal ühel on oma vajaduste rahuldamise aeg ja keegi ei jää millestki ilma, sest nad tunnetavad lapsevanemate kohalolu ja tunnevad, et nendega arvestatakse.

Lastel on väga raske kasvada, kui neil puuduvad piirid. Piiride puudumisel peavad hakkama kõike ise jätrele proovima, et teada saada, mis on nö. õige ja mis on nö. vale. Mis võib aga olla päris närve sööv täiskasvanutele.
Kui lapsevanemad heas mõttes hakkavad end kehtestama, kus on taga armastuse energia, mitte nõudmiste energia (annab lapsevanemale võimu), siis lapsed võluväel rahunevad ja hakkavad respekteerima ümbrust. Nad ei tunne enam puudust või hirmu,  jäävad millestki ilma. Puudusteadvus asendub küllusteadvusega.


Eelnev on lühikokkuvõte minu mõtetest ja tunnetest, mis on tagasi jõudes tekkinud ja kuna reis võeti ette seepärast, et leida kontakt oma lastega ja õppida tundma nende olemust, olles kõik unikaalsed, siis seepärast ka minu postitus lõppes laste teemal. 
Terve reisi vältel kõige suurem väljakutse oli aru saada, mida saab muuta, et tekiks rahu ja lõpeks võitlus tähelepanu eest. Kindlasti jätkan antud teemat ka järgnevas postituses, kuid käsitlen antud juhul teemasid rohkem holistilisest maailmavaatest lähtuvalt. Jutustan rohkme sellest, mida antud reis mulle õpetas arvestades suuremat pilti.

Käituge lastega AUSALT, rääkides neile alati tõde ja palun ärge pidage neid väikeseid jõmme rumalateks, nad on oluliselt targemad, kui oskame ette kujutada ja nad teadvustavad väga täpselt, kui nendega ei olda aus. Vale tajumine põhjustab neis segadust, mis omakorda väljendub nende käitumises rahulolematusena.

Seniks kõike kaunist ja põnevat tarkusekuu algust kõigile lapsevanematele ja lastele... 

Eelmine postitus

Nime sünnilugu- SunsetRise on 5!

Mäletan veel üsna erksalt ettevõtte SunsetRise saamislugu, mida saab lugeda postitusest " Kas kannapööre elus on mõistlik?" Posti...

Enim loetud postitused