Oleme jõudnud Septembrisse ja kodus olnud peaaegu kuu aega. See kuu aega on taas läinud kohanemise peale, sarnaselt juuni kuule, kui perega Ameerika pinnale jõudsime.
Kui on lugejaid, kes on põnevil küsimusega, kuidas siis seiklus ikkagi läks ja kas on mõnus taas kodus olla? Siis päris aus vastus on see, et meile väga meeldisid need kaks kuud Ameerikas ja peab ka tunnistama, et lahkusime sealt pisar silmis. Korduvalt kõlas meie hulgas fraas:"imelik tunne on- justkui oleksime kodus, nii hea on olla." Ma ei liialda, kui ütlen, et me ei tundnud kordagi koduigatsust, mis on ka teistpidi loogiline- kuidas saab tunda koduigatsust, kui sa oledki kodus? Mida me seal olles tegelikult ikkagi tundsime ei tea meist päris täpselt keegi. Suure tõenäosusega pärineb see info meie hinge mälust. Ehk on meil olnud USA-ga kontakt eelmistes eludes?
See riik tõesti tekitas meis väga turvalise ja vaba olemise. Inimesed olid sõbralikud ja avatud, täiesti võõraste inimestega ei tekkinud küsimust, millest rääkida- tõkked ja hinnangud puudusid, mis tekitaski täiesti vaba ja turvalise keskkonna meie ümber! Mul on siiani kõrvus vanima poja lause: "siin on nii tore elada, mul ei ole siin ju tegelikult ühtegi sõpra, kuid kõik on sõbrad, nii kahju, et peame minema." Öeldakse, et lapse suu ei valeta ja see lause iseloomustab äärmiselt täpselt tunnet, mida me seal olles kõik kogesime.
Ameerikas olen elanud ka oma kahekümnendate alguses ja päris huvitav on võrrelda oma emotsioone nüüd, kui seljataga on ka kogemus koos perega. Tunnetus ei erinenud, tundisn ennast ka siis väga koduselt ja lahkusin ka tookord pisarad silmis. Loomulikult oli pisarate põhjus ka lähedaseks saanud inimeste maha jäämisel, kuid juba tookord teadsin, et I'll be back. Ka täna olen ma kindel, et see riik saab olema meile kodune ja südamelähedane, mida iganes see lõpuks ka tähendab...?
Märkimisväärne on aga juhtum, et Floridas põgusalt tutvunud vanapaariga on meil juba taaskohtumine paari päeva pärast, mil nad külastavad laeva kruiisi raames Tallinna ja mul on hea meel neid Tallinnas võõrustada ja näidata meie väikese riigi pealinna natuke lähemalt, kui neil oleks ehk olnud võimalus seda teha iseseisvalt. Nad on külastamas ühte armast väikest riiki, kelle maad on räsinud sajandite vältel mitmed erinevad riigivõimud ja okupatsioonid, kuid maailmamõistes miljonilinna suuruse rahvaarvuga väikerahvas sellest olenemata elab ja toimetab, pürgides endiselt suure tahtejõuga 5 rikkama riigi hulka :)!
Kui on lugejaid, kes on põnevil küsimusega, kuidas siis seiklus ikkagi läks ja kas on mõnus taas kodus olla? Siis päris aus vastus on see, et meile väga meeldisid need kaks kuud Ameerikas ja peab ka tunnistama, et lahkusime sealt pisar silmis. Korduvalt kõlas meie hulgas fraas:"imelik tunne on- justkui oleksime kodus, nii hea on olla." Ma ei liialda, kui ütlen, et me ei tundnud kordagi koduigatsust, mis on ka teistpidi loogiline- kuidas saab tunda koduigatsust, kui sa oledki kodus? Mida me seal olles tegelikult ikkagi tundsime ei tea meist päris täpselt keegi. Suure tõenäosusega pärineb see info meie hinge mälust. Ehk on meil olnud USA-ga kontakt eelmistes eludes?
See riik tõesti tekitas meis väga turvalise ja vaba olemise. Inimesed olid sõbralikud ja avatud, täiesti võõraste inimestega ei tekkinud küsimust, millest rääkida- tõkked ja hinnangud puudusid, mis tekitaski täiesti vaba ja turvalise keskkonna meie ümber! Mul on siiani kõrvus vanima poja lause: "siin on nii tore elada, mul ei ole siin ju tegelikult ühtegi sõpra, kuid kõik on sõbrad, nii kahju, et peame minema." Öeldakse, et lapse suu ei valeta ja see lause iseloomustab äärmiselt täpselt tunnet, mida me seal olles kõik kogesime.
 |
| "Südamelähedane paik Virginias" |
Märkimisväärne on aga juhtum, et Floridas põgusalt tutvunud vanapaariga on meil juba taaskohtumine paari päeva pärast, mil nad külastavad laeva kruiisi raames Tallinna ja mul on hea meel neid Tallinnas võõrustada ja näidata meie väikese riigi pealinna natuke lähemalt, kui neil oleks ehk olnud võimalus seda teha iseseisvalt. Nad on külastamas ühte armast väikest riiki, kelle maad on räsinud sajandite vältel mitmed erinevad riigivõimud ja okupatsioonid, kuid maailmamõistes miljonilinna suuruse rahvaarvuga väikerahvas sellest olenemata elab ja toimetab, pürgides endiselt suure tahtejõuga 5 rikkama riigi hulka :)!
Täna oleme kogemuse võrra rikkam, kuidas on perega pikemalt olla eemal argipäevast, sõpradest ja tuttavatest, mis oli absoluutselt värskendav ja tervendav elukogemus. Reis oli seda erilisem, kuna ideest teostuseni oli maksimaalselt 2 kuud ja lennupiletid said ostetud ca 2,5 nädalat ennem sõitu. Saime ka loomulikult mitmete manitsevate kommentaaride osaliseks lähedastelt ja tuttavatelt, stiilis: "kuidas te nüüd lähete 4 väikese lapsega teisele poole maakera, endal pole isegi teada KUHU-, kas niimoodi saab?" Loomulikult oli meie jaoks otsus tehtud ja antud teema ei kuulunud arutamisele. Tunnistan, et leidsin end siiski mõtetelt: "aga tõesti me hüppame pea ees tundmatusse, me isegi ei tea, kuhu jääme ööbima esimeseks ööks...," kuid lõppkokkuvõttes ju kõik laabus suurepäraselt.
Meil puudus pinge, kuna ajalisi limiite ei eksisteerinud, sel lihtsal põhjusel puudusid ka eesmärgid ja broneeringud, kuhu tuleb välja sõita ja jääda öömajale. Kogu meie aeg möödus vaba kava järgi ja see oli väga lahe kogemus.
Eriti meeldis sünkroonsus, vähemalt pean seda sünkroonsusesks. Ostsin suhteliselt esimese asjana endale plätud. Mind väga paelusid plätud, millel olid peal meritähed. Soetasin endale siis meritähega plätud ja üllatus oli suur, kui jõudsime sihtkohta. Üürisime endale Floridasse maja üheks kuuks ja see maja kubises meritähtedest. Seal oli isegi öölamp magamistoas, kus olid küljes PLÄTUD meritähega. Veel oli kummaline majaga seonduvalt, et ühel päeval, kui naasesime poest, oli maja ees 2 autot. Imestus oli suur, ei teadnud, et oleksime kutsunud endale külalisi. Välja tuli aga see, et need inimesed olid broneerinud sama maja, samale perioodile vähemalt 2-3 nädalat ennem, kuid meie olime antud hetkel jõudnud elada seal nädalakese ja broneeringu tegin ma paar päeva ennem kohale jõudmist Air Bnb-st. Tulemus oli see, et nemad lahkusid ja meie jäime.
Tegemist oli äärmiselt vaikse piirkonnaga, kus lähim naaber oli heal juhul 300 meetri raadiuses. Antud valikut maja osas, kus valida on sadu maju ümbruskonnas, oskan seletada faktiga, et minu tookordne südamesoov oli minna perega kaugele ja lihtsalt olla, ilma, et meid keegi segaks. Selle maja asukoht oli kahtlemata segamatu, saime pühenduda iseendale ja üksteisele ja veetsime aega täpselt selliselt nagu antud hetkel soovisime ilma, et oleksime pidanud mõtlema ümbruskonnale.
Kas selle majani viisid mind plätud, seda ma täna 100% öelda ei oska, kuid meie ümbrus tõesti seda kinnitas. Esialgne plaan oli pikemalt peatuda Texase osariigis, kuid plätud viisid meid Floridasse.
Tavaliselt öeldakse, et mine reisile ja saad teada, kes on su reisikaaslased. Nii ongi! Pean ütlema, et olles abikaasa ja 4 lapsega koos 24/7 oli väga õpetlik aeg. Loomulikult oli ka kurnav, sest lapsed ikka väljendavad oma tundeid ja emotsioone just sellisena nagu nad tunnevad ja vahetevahel lähevad emotsioonid lakke. Iga kord reageerid ka ise nendele tundepuhangutele vähem ja vähem ja tegelikult lased neil emotsioonidel neist väljuda, lihtsalt kuulates ära, mida nad tunnevad ja mida nad öelda tahavad.
Tavapärane lapsevanema käitumine on alustada õpetamisega MIDA MITTE teha, ehk - ÄRA TEE seda ja ÄRA TEE teist ning seejärel esitatakse lapsele nõudmisi. Lõpetatagu oma lollused, sest vastasel juhul ei saa see laps kunagi lubatud üht või teist asja- ähvardame last millegi ilma jäämisega kehtestades oma võimu.
Karistamisega ei jõua kuigi kaugele. Laps soovib olukordadest aru saada. Seetõttu on tal vajadus ka erinevaid asju katsetada ja seda ta jätkab seni, kuni vanemad hakkavad karistamise asemel selgitama, kuidas ühes või teises situatsioonis käituda. Oluline on seletada ka erinevaid võimalusi, kui teed üht moodi, siis juhtub sedasi ja kui teed teistmoodi, võid oma käitumisega kedagi haavata või segada teiste inimeste tegevusi, olenevalt siis jällegi olukorrast. Lapsel on vaja mõista miks teatud situatsioonides käitutakse ühtviisi ja kui ta antud situatsioonis käitub teistviisi, siis mida ta sellega endale ja ümbruskonnale põhjustab.
Ka lapsevanemal on oluline teadvustada, miks laps tegelikult sääraselt käitub ja mis on tema puudu jäänud vajadus! Jonn lõpeb suhteliselt kiirelt, kui ütled "Ära jonni" asemel "nuta, nuta kallike, ma näen, et sa oled hetkel ärritunud". Nutt vaibub õige pea, sest sa kuulasid teda ja püüdsid teda mõista! Kui on tegemist vanema lapsega, ei pea lapsevanem hakkama isegi ise lahendusi välja pakkuma, sest laps teab ise ideaalset lahendust. Lapsevanema kohustus on reaalsustaju antud olukorras ning kuulamisoskus ja usualdus. Vastata võiks lapsele stiilis: "mhm; oi kui põnev...; mul on nii kahju...; kas tõesti...; ma saan aru... jne jne" olenevalt kontekstist, mis parasjagu käsil. Antud juhul julgustab täiskasvanu lapsel ise välja rääkima ja julgustab teada usaldama oma teguviise erinevates olukordades, mitte ei avalda survet oma arvamusele. Lapsel on oluline tunnetada, et teda usaldatakse ja tal on ka õigus oma arvamusele ja vanemal on aega teda kuulata.
Lapsed muutuvad, kui VANEM muutub ja nende karjuv tähelepanu vajadus, mis väljendub krutskites, kaob üsna pea, sest nad märkavad, et vanemad ei reageeri nende krutskitele enam tavapärasel kombel. Nad tajuvad, et ei saagi tähelepanu, mida sellisel moel lunisid. Nad on väga nutikad. Orienteeruvad ümber kiiresti, kui nendeni jõuab teadmine, et vana meetod ei tööta.
Kui aga lapsevanemad on avastanud, et teisiti on ka võimalik kodurahu saavutada, siis lapsed kohanevad kiiresti ja harjuvad, et igal ühel on oma vajaduste rahuldamise aeg ja keegi ei jää millestki ilma, sest nad tunnetavad lapsevanemate kohalolu ja tunnevad, et nendega arvestatakse.
Lastel on väga raske kasvada, kui neil puuduvad piirid. Piiride puudumisel peavad hakkama kõike ise jätrele proovima, et teada saada, mis on nö. õige ja mis on nö. vale. Mis võib aga olla päris närve sööv täiskasvanutele.
Kui lapsevanemad heas mõttes hakkavad end kehtestama, kus on taga armastuse energia, mitte nõudmiste energia (annab lapsevanemale võimu), siis lapsed võluväel rahunevad ja hakkavad respekteerima ümbrust. Nad ei tunne enam puudust või hirmu, jäävad millestki ilma. Puudusteadvus asendub küllusteadvusega.
Meil puudus pinge, kuna ajalisi limiite ei eksisteerinud, sel lihtsal põhjusel puudusid ka eesmärgid ja broneeringud, kuhu tuleb välja sõita ja jääda öömajale. Kogu meie aeg möödus vaba kava järgi ja see oli väga lahe kogemus.
Eriti meeldis sünkroonsus, vähemalt pean seda sünkroonsusesks. Ostsin suhteliselt esimese asjana endale plätud. Mind väga paelusid plätud, millel olid peal meritähed. Soetasin endale siis meritähega plätud ja üllatus oli suur, kui jõudsime sihtkohta. Üürisime endale Floridasse maja üheks kuuks ja see maja kubises meritähtedest. Seal oli isegi öölamp magamistoas, kus olid küljes PLÄTUD meritähega. Veel oli kummaline majaga seonduvalt, et ühel päeval, kui naasesime poest, oli maja ees 2 autot. Imestus oli suur, ei teadnud, et oleksime kutsunud endale külalisi. Välja tuli aga see, et need inimesed olid broneerinud sama maja, samale perioodile vähemalt 2-3 nädalat ennem, kuid meie olime antud hetkel jõudnud elada seal nädalakese ja broneeringu tegin ma paar päeva ennem kohale jõudmist Air Bnb-st. Tulemus oli see, et nemad lahkusid ja meie jäime.
Tegemist oli äärmiselt vaikse piirkonnaga, kus lähim naaber oli heal juhul 300 meetri raadiuses. Antud valikut maja osas, kus valida on sadu maju ümbruskonnas, oskan seletada faktiga, et minu tookordne südamesoov oli minna perega kaugele ja lihtsalt olla, ilma, et meid keegi segaks. Selle maja asukoht oli kahtlemata segamatu, saime pühenduda iseendale ja üksteisele ja veetsime aega täpselt selliselt nagu antud hetkel soovisime ilma, et oleksime pidanud mõtlema ümbruskonnale.
Kas selle majani viisid mind plätud, seda ma täna 100% öelda ei oska, kuid meie ümbrus tõesti seda kinnitas. Esialgne plaan oli pikemalt peatuda Texase osariigis, kuid plätud viisid meid Floridasse.
 |
| "Meritähe maja Floridas" |
Tavapärane lapsevanema käitumine on alustada õpetamisega MIDA MITTE teha, ehk - ÄRA TEE seda ja ÄRA TEE teist ning seejärel esitatakse lapsele nõudmisi. Lõpetatagu oma lollused, sest vastasel juhul ei saa see laps kunagi lubatud üht või teist asja- ähvardame last millegi ilma jäämisega kehtestades oma võimu.
Karistamisega ei jõua kuigi kaugele. Laps soovib olukordadest aru saada. Seetõttu on tal vajadus ka erinevaid asju katsetada ja seda ta jätkab seni, kuni vanemad hakkavad karistamise asemel selgitama, kuidas ühes või teises situatsioonis käituda. Oluline on seletada ka erinevaid võimalusi, kui teed üht moodi, siis juhtub sedasi ja kui teed teistmoodi, võid oma käitumisega kedagi haavata või segada teiste inimeste tegevusi, olenevalt siis jällegi olukorrast. Lapsel on vaja mõista miks teatud situatsioonides käitutakse ühtviisi ja kui ta antud situatsioonis käitub teistviisi, siis mida ta sellega endale ja ümbruskonnale põhjustab.
Ka lapsevanemal on oluline teadvustada, miks laps tegelikult sääraselt käitub ja mis on tema puudu jäänud vajadus! Jonn lõpeb suhteliselt kiirelt, kui ütled "Ära jonni" asemel "nuta, nuta kallike, ma näen, et sa oled hetkel ärritunud". Nutt vaibub õige pea, sest sa kuulasid teda ja püüdsid teda mõista! Kui on tegemist vanema lapsega, ei pea lapsevanem hakkama isegi ise lahendusi välja pakkuma, sest laps teab ise ideaalset lahendust. Lapsevanema kohustus on reaalsustaju antud olukorras ning kuulamisoskus ja usualdus. Vastata võiks lapsele stiilis: "mhm; oi kui põnev...; mul on nii kahju...; kas tõesti...; ma saan aru... jne jne" olenevalt kontekstist, mis parasjagu käsil. Antud juhul julgustab täiskasvanu lapsel ise välja rääkima ja julgustab teada usaldama oma teguviise erinevates olukordades, mitte ei avalda survet oma arvamusele. Lapsel on oluline tunnetada, et teda usaldatakse ja tal on ka õigus oma arvamusele ja vanemal on aega teda kuulata.
Lapsed muutuvad, kui VANEM muutub ja nende karjuv tähelepanu vajadus, mis väljendub krutskites, kaob üsna pea, sest nad märkavad, et vanemad ei reageeri nende krutskitele enam tavapärasel kombel. Nad tajuvad, et ei saagi tähelepanu, mida sellisel moel lunisid. Nad on väga nutikad. Orienteeruvad ümber kiiresti, kui nendeni jõuab teadmine, et vana meetod ei tööta.
Kui aga lapsevanemad on avastanud, et teisiti on ka võimalik kodurahu saavutada, siis lapsed kohanevad kiiresti ja harjuvad, et igal ühel on oma vajaduste rahuldamise aeg ja keegi ei jää millestki ilma, sest nad tunnetavad lapsevanemate kohalolu ja tunnevad, et nendega arvestatakse.
Lastel on väga raske kasvada, kui neil puuduvad piirid. Piiride puudumisel peavad hakkama kõike ise jätrele proovima, et teada saada, mis on nö. õige ja mis on nö. vale. Mis võib aga olla päris närve sööv täiskasvanutele.
Kui lapsevanemad heas mõttes hakkavad end kehtestama, kus on taga armastuse energia, mitte nõudmiste energia (annab lapsevanemale võimu), siis lapsed võluväel rahunevad ja hakkavad respekteerima ümbrust. Nad ei tunne enam puudust või hirmu, jäävad millestki ilma. Puudusteadvus asendub küllusteadvusega.
Eelnev on lühikokkuvõte minu mõtetest ja tunnetest, mis on tagasi jõudes tekkinud ja kuna reis võeti ette seepärast, et leida kontakt oma lastega ja õppida tundma nende olemust, olles kõik unikaalsed, siis seepärast ka minu postitus lõppes laste teemal. Terve reisi vältel kõige suurem väljakutse oli aru saada, mida saab muuta, et tekiks rahu ja lõpeks võitlus tähelepanu eest. Kindlasti jätkan antud teemat ka järgnevas postituses, kuid käsitlen antud juhul teemasid rohkem holistilisest maailmavaatest lähtuvalt. Jutustan rohkme sellest, mida antud reis mulle õpetas arvestades suuremat pilti.
Käituge lastega AUSALT, rääkides neile alati tõde ja palun ärge pidage neid väikeseid jõmme rumalateks, nad on oluliselt targemad, kui oskame ette kujutada ja nad teadvustavad väga täpselt, kui nendega ei olda aus. Vale tajumine põhjustab neis segadust, mis omakorda väljendub nende käitumises rahulolematusena.
Seniks kõike kaunist ja põnevat tarkusekuu algust kõigile lapsevanematele ja lastele...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar