 |
| "Iseenese eest ei põgene... " Foto: Ester Karm |
Täna on selline huvitav päev- Mitte midagi tegemise rahvusvaheline päev!
Pean tunnistama, et mul on neid päevi olnud tänaseks veidi rohkem. Kui arvasin, et olen selle teekonna läbinud pärast ettevõtte pankrotistumise kogemust ja teraapia õpet, siis sain teada, et siiski mitte piisavalt.
Nüüd, kui algsest 3-4 kuu sihipärasest mitte tegutsemisest terapeudina on möödas juba 8 kuud, saan aru, et minus oli materjali omajagu veel alles.
Uskumatu virr-varr emotsionaalselt ja mentaalselt- Kas saan endale lubada terve suve puhkust? Mis saab, kui kliente hiljem ei olegi? Kas see on laiskus, häbematus või normaalsus? Mida see minuga teeb? Kuidas ettevõttele mõjub? Kuidas arved maksan? Ilmselt oli neid küsimusi veel... Tänaseks on siis küsimustele vastused saadud ja teadmine tulnud. Sellest alljärgnevalt...
Lühidalt - Hirm muutuda mitte vajalikuks tõi ka sellekohase tulemuse... ja uue teadmise, kuidas saan kogemust muuta?
Tundelukkudega kord on nii, et kui neid teadlikult ei ava, siis tekib vajadus olukordi, inimesi, tegevusi vältida, alistuda, võidelda või üle kompenseerida. Ükski neist moodustest ei aita tegeleda tunnete tundmisega, mida nii kardad taaselustada. Keha mälus ja meelesügavuses on need endiselt olemas ja loomulikult on ka alateadlik teadmine, et need ei ole "head". Kas see ka nii on, on küsitav?
Tegelikkusega jõuad silmitsi, kui valid teadlikult kogeda...
Suvest sai sügis ja siis talv ja täna on juba uus aasta ja terapeudina on kalender tühi. Mis tunne siis on?
Suvel oli tunne veider- sain nautida sooja suve ja teha seda, mis parasjagu pähe tuli. Saabus sügis, tunne muutus üsna muserdavaks- enesehaletsus, pettumus, valu, kurbus ja viha iseenese osas. Tekkis juba tunne, et isegi, kul tahaks midagi teha, ilmselt ma seda ei suudaks. Selline sitakoti tunne, kus mitte tegemine on muutnud Sind mitte vajalikuks. See sitakoti tunne oligi murdekoht- lubasin endal tunda kõiki sitakoti tunnetuse külge põimitud tunde variatsioone, et mõista, kas see on mingi mälujälg või tegelikkus?
Sisemine võitlus, kuidas end sellisena aktsepteerida ja edasi armastada?
Küsimused järjest sügavamal tasandil- mille või kelle jaoks ma eksisteerin? Kas tõesti saab ka nii, et olen vaid nelja lapse ema ja abikaasa ja sellest piisab?
Tänaseks on tekkinud leppimine. Terapeudi kutse jätkamisele olen taha riputanud küsimärgi. Tegutsenud juhtudel, kui abi küsiti.
Hetkel ei tea, millega ja kuidas päriselt tegutseda tahan ja isegi kus elada tahan?
Olen ka ise öelnud, et oluline ei ole see, millega tegeled aga kuidas end inimesena väljendad...
Ennast jälginud erinevates tegevustes viimased 3 aastat ja ka eelnevatele töökogemustele tagasi vaadates, tunnen end rohkem elavamana meeskonnas, kui üksi tegutsedes.
Igal juhul on see tegevusetus andnud mulle kogemuse, kus sain mõnevõrra teadlikumaks, mis see tingimusteta enesearmastus kõik olla saab. Tundsin end vabaduse lõksus, teadmata kuidas sealt välja astuda...?
Täna on tegemisel ja olemisel minu jaoks teistsugune tähendus. Kui teen, siis suure tänulikkusega aga sellisena nagu parasjagu olen.
Selline huvitav päev ja mõtisklus tegevusetusest ja sellest, kuidas iseenese eest juba ära ei jookse!
Minu lugu on hea lõpetada Lao Tzu Tao Te Ching ütlusega:
"Do you have the patience to wait until your mud settles and the water is clear?
Can you remain unmoving until the right action arises by itself?"
