esmaspäev, 13. november 2017

Kes ma olen?

Tänane postitus on taas hingede ajast inspireeritud ja on tegelikult sündinud esseena minu armastatud mentori Neale Donald Walsch soovitusel teemal "Missugust tõde tean oma hinge kohta?" 

Tema soovitusel jagan esseed ka suuremale hulgale lugejatele, kuna väga oluline hinge arengus on tuletada meelde päritolu, oma hinge ajalugu, et tekiks rahu ja teadmine igapäevases elus - selles eksistentsis, mis on tegelikult kujunenud selliseks just nimelt eelnevate eksistentside baasil.
Kes ma olen ja kust ma tulen?
Minu hing, mis mind kannab on pärit tähelt Sirius. Tänaseks olen oma olemusest ja hingeajaloost üht-teist meelde tuletanud ja saanud aru, mis on need peamised olemuslikud põhjused saabumiseks taas planeedile MAA.
Planeet Maa on väga oluline peatumine ühe hinge arengus, kuna siin ei ole võimalik olla KÕIKSUSES, kui sellest teadlik ei ole. Siin on loodud AEG, et oleks võimalik suhelda ja suhestuda. See on abivahend hinge arenguks, mis tuleb teekonnal seljatada. Seda tehes hakkab hing mäletama oma jumalikkust ja oma päritolu. Hakkab teadvustama oma tõde, mida hing on kogu oma teekonna vältel läbi eksistentside talletanud. Maa peal on võimalik kõike talletatut praktiseerida ja sellega mängelda, et kogeda erinevaid tunnetusi ja emotsioone. 

Kehal on võime oma emotsioonide mõjul muutuda ja muunduda vastavalt hinge eesmärgile. Kui hinge rännakul on ette nähtud teatud keha transformatsioonid nagu me kutsume neid siin haigusteks, siis see on maal võimalik tänu füüsilise energia olemasolule. Selle füüsilise energia olemasolu võimalikkus aga annab meile elus verstapostid ja ristteed, teha uus valik ja uus transformatsioon oma kehale, kui see on eelmise valiku tulemusena näiteks haigestunud. Hing on valinud haigestuda, hing saab valida ka terveneda. Kogu tegevus siin maal on tegelikult KATSETUS. Katsetus kogeda ühte vormi, kui see ei osutu sobivaks saab proovida teist vormi olles tänulik iga muhu või pitsituse eest, mis paneb meie meelt märkama endas IGAVIKULIST MINA ehk hinge, kes püüab end Maal olles teostada, täites otsust, miks ta SIIN ON!

Minu hinge eesmärk tänases vaatuses on "ELUS PÜSIDA" olles suuna näitaja ja teatud mõttes ka eest vedaja sealjuures minnes läbi pilkudest, katsumustest, eriarvamustest, haigustest ja sildistamistest kuni tunnen, et ma PÜSIN ELUS ja miski ega keegi ei saa takistada minu olemist ja elamist siin maal olles. Isegi, kui mind ühel päeval ei ole, olen ma siiski OLEMAS.

Olemas inimeste mälestustes ( heades või halbades), olemas interneti avarustes ja olemas MINU inimeste südames. Seetõttu püsib minu hing elus ka siis, kui minu füüsiline keha või energia on end jätnud ja liitunud taas Allikaga, et taas kogeda kogu ühtsust kõigega- ka sinuga, kes sa seda praegu loed!

Iga viimne kui hing, elus või elutu olend on osa SUUREST ja seetõttu kõik, mida siin või kuskil mujal korda saadad on VAHENDAMINE, millega lood ja kujundad enda ümbrust, valmistades ette järgmist eksistentsi, kas siin või mujal. 

Me kõik oleme olulised ja kulgeme Suure Plaani järgi olenemata sellest, kas saame üht pidada heaks ja teist halvaks, sest üks ei eksisteeri ilma teiseta.

See on tõde, mida tean oma hinge kohta.
Milline on Sinu tõde?

reede, 3. november 2017

Olen tänulik, et olen siin...

Minu tänane postitus on hingede ajale pühendatud tänuavaldus.

"Hing on igavene - Long Live Rock"

Aitäh, et minu elus on Maailm täis ilu koos armastava ümbrusega. Olen tänulik õhu eest, mida hingan. Tänulik puhta vee eest, mida kraanist keeran. Tänulik päikese  eest, andes meile päeva ja kuu eest, lastes meil puhata. Tänulik soojuse ja peavarju eest, kuhu õhtul minna.

Aitäh, et minu elus on inimesed, kes minu elus eksisteerivad ning harrastused ja töö, mida naudin ja teen.

Ma olen tänulik elu lõputute võimaluste eest, millega igapäevaselt kohtun. Kogemuste eest, kust leida vajalik õppetund liikumaks edasi teekonnal, millel käin.

Olen tänulik teadmise eest, et elada on oluline - tahe - leida tarkust igast päevast kartmata, mida toob homme. Teadvustan, kui kord suren olen endiselt veel õpilane, jätkates õpingute rada vikerkaare taga.

Seepärast ära karda surma kui lõppu, mis eelneb või järgneb igale algusele, sest hing on igavene!

Aitäh, Aitäh, Aitäh, et olen siin...

kolmapäev, 25. oktoober 2017

Elu on lill...


Juba mõnda aega on mind juhendatud kirjutama teemal "Elu on lill". Tavaliselt on see ütlus, mida tarvitame ja kuuleme enda ümber, kui kogeme midagi head, innustavat ja ilusat. Tõsi see on, elu tegelikult ongi lill. Kuid palju meist on mõelnud selle ütluse sügavust ja tõelist tähendust, mis sellega  kaasneb?

Elu tekib seemnest, mis armastusega või instinktina istutatakse naisorganismi üsasse ja sellest seemnest hakkab virguma uus elu. Olenevalt eluvormist võtab uue elu loomine aega erinevalt. Teatavasti inimese puhul 9 kuud, loomade puhul toimub see oluliselt kiiremini ja väga erinevalt, taimede puhul saame tulemusi näha juba üsna pea, kui just ei ole tegemist näiteks bambusega, mis esmalt kinnistab end korralikult maapinda ja kasvab pinna alt. Kui kord on jõud saavutatud, siis hoidke alt- mina tulen. Juba mõne rea järel mõistame, kui suhteline on tegelikult elu ja kui palju erinevaid võimalusi pakub elu loomine rääkimata siis elu elamisest.

"Elu on lill"
Oma postituses soovingi lugejaid panna rohkem mõtlema elule, mida sümboliseerib lill. Lilli on meie ümber erinevaid ja iga taim on omamoodi unikaalne ja erinev. Erinevus saab alguse juba pinnasest, kus lill virgub. Pinnas on kas aluseline või happeline, mineraalide rohke või vaene, savine või mullane, märg või kuiv jne, jne. Seda nimetame kasvualaks, mis annab seemnele eelduse kasvada just täpselt selliseks, millised on antud pinnasest tulenevad omadused. Eeldused kinnitada end maapinda, koguda jõudu ja sirguda. Kui aga kasvuala ei ole nii sobiv, siis vajab seeme rohkem aega ja jõudu end sirutamaks. 

Loodus ei sunni end takka vaid lähtub täpselt ette antud oludest, mis parasjagu on. Loodus kohaneb oludega ja tegutseb vastavalt olemasolevale või harjumuspärasusele. Kui taim on harjunud kasvama kuivas kasvualas, siis leiab ta viisid, kuidas end elus hoida ja ei vaja palju vett ja toitu end elus hoidmiseks. Kui aga taim on harjunud vesise ja mineraalide rikka pinnasega, on tagajärjed kurvemad. Veepuuduses taim närbub, sest ta ei ole kohanenud selliselt kasvama ja kohanemine on oluliselt keerulisem, kui on harjutud küllusega ja järsku seda ei ole. Võib ka olla vastupidi, kus taim kastetakse üle ja viimane ei ole lihtsalt valmis ennast kohandama küllusele, ta ei saa selle koormaga hakkama ja tulemus on nagu eelmise näte puhul, aga vastupidi- üledoos.  Seega on äärmiselt oluline kohaneda muutustega aeglaselt ja omas tempos, et mitte tasakaalu kaotada ning hukatusse langeda.

Kui palju aga inimesed lähtuvad loodusseadustest oma elu korraldades? Kui alustada päris algusest siis On palju erinevaid kodusid ja laste kasvatamise viise. On kodusid, kuhu lapsed sünnivad küllusesse ja on kodusid, kus külluse asemel on puudus on ka kodusid, kus külluse või puudusega käsikäes käib ükskõiksus ja tundevaegus. Siin saab paralleele tuua loodusega, kus eelnevalt kasutasin kasvupinnase näidet, kuid lapse kasvatamine ja lapsest täiskasvanuks saamise kasvupinnase määravad siiski üldjuhul meie vanemad, kodu ja selle ümbruses olevad inimesed.

Oluline on esmalt katta ära võsukeste esmavajadused: vesi, toit, puhas õhk ja soojus. Kindlustada turvalisus vanemate ja kodu näol, väljendada lastele oma tundeid ja emotsioone. Sealjuures õpetades neile ise sama tegema- väljendada oma tundeid selliselt nagu nad oma tundeid tunnevad, mitte kasvatada neist nö "head last" kes peaks oma emotsioone ja tundeid vaos hoidma ja püüdma säästa oma vanemaid tundmast häbi. Paljud meist on kindlasti oma lapsepõlves kuulnud väljendit" ole siis HEA LAPS ja ära mulle HÄBI tee! "

Tegemist on hästi kasvatatud lapsega, kui ta on korralik, vaoshoitud ei nuta ei naera ei räägi, kui tal seda palutud pole. Kui laps seda kõike oskab teha, siis on järelikult vanemad hästi hakkama saanud ja sirgunud on "HEA LAPS". 


    "Kasvamise etapid ehk Maslowi püramiid"                                                           autor: teadmata
Heites pilgu ülal olevale Maslowi püramiidile näeme selgelt, mida inimene kasvuks vajab. Oluline on, et iga alustala oleks tugevam, kui pealmine osa püramiidist. Juhul, kui see nii ei ole, siis püramiid püsti ei sesia, sest ei ole alustala, mis järgmist osa püsti suudaks hoida. Kui näiteks füsioloogilised vajadused on jäänud vajaka, siis võib juhtuda, et inimene on nõrk ja palju haige, kuna ta on kasvanud ülesse kehavs kasvualas. Elamaks aga täiskasvanuna täisväärtuslikku elu, peab see inimene palju kulutama oma energiat ja raha täitmaks alustala tühimikku, mis püramiidis on vajaka jäänud. Juhul, kui on oskus  ja tahe seda tühimikku üldse täita.

Igapäevaselt puutun kokku situatsioonide ja inimestega, kus on võimalik järeldada, missuguse puudujäägiga Maslowi püramiidis on tegu. Kuid kahju on sellest, et puudujäägi korral ei keskenduta puudujäägi tekitanud vajaduse rahuldamisele vaid näilikult püütakse asendada puudujääk materiaalse maailma vajadustega, kas siis süüdistades iseennast või teisi puuduste olemasolus või ihaldades asju, mis aitavad tühimikku täita.

Kui puudu on turvalisusest, siis otsitakse erinevaid tegevusi või inimesi, mis aitaks neil oma aega sisustada ja elimineerida võimalust, et nad oleksid üksi. Kui puudu on jäänud lähedusest ja armastusest, siis püütakse tõmmata endale tähelpanu, mis väljendub üldjuhul erinevates käitumisviisides. 
Laste puhul näiteks jonnis ja täiskasvanute puhul tavaliselt ära arvamise mänguna, kus  paugutatakse uksi või ollakse pahane. Kui aga küsitakse, kas saan sind kuidagi aidata või mis on viga, siis on vastus: "mul ei ole midagi viga". 
Väga levinud on ka viis, kus armastusevajadus täidetakse asjade ostmisega, kas siis endale või kellelegi teisele. Kui sa teed seda iseendale, siis sa püüad endale tekitada tunde, et oled väärt neid asju, kui teed seda kellelegi teisele, siis sa püüad jagada armastust asjade näol, sest sa teisiti ei oska.

Kui lapsed on väikesed, siis ei vaja laps peale oma füsioloogiliste vajaduste ja oma vanemate, kes on valmis pakkuma lastele püramiidi 3 esimest alustala, mitte midagi muud. 
Lasteaiad on tekitatud täiskasvanute vajadusest, mitte aga sellepärast, et last peaks hakkama harjutama seltsima. Meie ühiskond on selle vajaduse meile tekitanud, sest lapsevanematel ei jää muud üle, kui viia lapsed sotsialiseeruma. Kuigi nad alles õpivad ennast turvaliselt tundma ja leidma seda armastust, mida me eluks nii tohutul määral vajame. 
Oluline on siinjuures vanemate teadlikkus Maslowi püramiidist ja vastutus, mida nad oma lapse kasvatamisel võtavad. Kui lapsevanemad on valmis võtma vastutust, et nende kasvamist mõjutab siiski kodu, siis on ka lastel see teadmine olemas. Kui aga lapsevanemad arvavad, et nende lapsed peab ülesse kasvatama lasteaia kasvatajad,  kes peavad õpetama oskust lapsel areneda, siis jääb lapses ilmselgelt puudu nii turvalisusest kui ka armastusest ja soojusest. 
Arvestades lasteaia kasvatajate arvu rühma peale ei ole see lihtsalt füüsiliselt võimalik ja kindlasti ei ole see ka eesmärk omaette. Laps peab saama kodust kaasa teadmise, et ta on lasteaias hoitud ja tal on seal turvaline olla seniks, kuni ema ja isa lapse taas koju viivad. 

Kasvades vajadused suurenevad ja umbes 6-7 aastaselt tunneb laps vajadust kuuluda gruppi või alustada sotsialiseerumist nn. välise maailmaga.  
Vajadus sotsialiseerumise järgi ja vajadus esimeste suuremate sõprade järele, kellega neil meeldib aega veeta. Väljendamine aga peegeldab käitumist, mida ta on kasvupinnaselt pärinud ja õppinud. Kas on õpetatud olema nö "HEA LAPS" või on lapsel lubatud olla ka nö "PAHA LAPS". Piirid aga peavad olema seatud vanemate poolt. Piirid mille sees laps õpib vastavalt olukorrale käituma ning seejuures teadvustama, mis on kohane käitumine ja missugune mitte. Kohase käitumise juures tuleks silmas pidada lihtsat tõde: "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse". Kui laps mõistab selle tähendust, siis oskab ta vastu võtta otsuseid erinevatele olukordadele reageerida. 
   " Kas jonn on kasvatamatuse tunnus?"                                                              Foto: Anna Volmer
Kui lastetuba on lapsel integreerunud ja ta saab aru, kuidas käituda väliskeskkonnas, kuhu on lisandudnud ka teised inimesed peale vanemate, algab lapsel väga põnev aeg- Kooliaeg.
Kool annab lapsele alustala ja esmase silmaringi, mis maailmas kõike põnevat toimub. Kui kooliaeg on mänguline ja ei baseeru ainult hinnangusüsteemist lähtudes, on lapsel põnev. Ta saab tunda ennast vabalt, avastada ning proovida, kukkuda ja komistada, tõusta püsti ja proovida uuesti. Kui ta saab aru, et tal on lubatud kukkuda ja komistada, siis ei teki ka kukkumisel HÄBI ega SÜÜD, kui aga kukkumine  ja komistamine on häbiväärne ja rumal, siis on ilmselt lapsele tekitatud ka traumaatiline kogemus, mis viiakse sündmusena alateadvusesse. 
ALATEADVUSES asuvad aga meie kogemused ja sündmused, mida me ei soovi endale teadvustada ja seetõttu hakkab inimene, antud juhul laps, seda kogemust vältima. Kogemuse vältimine võib avalduda erinevalt. Kes hakkab end pidama rumalaks ja seetõttu kompenseerib end piitsutamisega, mis tähendab, et ta hakkab tegema kõik selleks, et keegi ei peaks teda rumalaks. 
Teine äärmus on see, et ta hakkab end peitma ja tegelema tegevustega, kus ta ei pea sellise tundega kokku puutuma. Laps hakkab kooli vältima ja leiab endale sõbrad ja tegevused, kus ta end rumalana tundma ei pea, mis tähendab, et hakkab koolist puuduma ja näitama end küljest, kus ta SAAB tähelepanu ja kus teda antud tegevuste eest TUNNUSTATAKSE, milleks võivad olla siis nö gängid jms. Samuti saavad nad sellisel juhul ka oma vanemate tähelepanu, milleks on üldjuhul samuti negatiive suhtumine tema tegevusse. Seepeale tunneb laps end veel sandimini ja hakkab vältima ka kodust olukorda, kuna teda ei aktsepteerita ka seal sellisena nagu ta on või siis ei märgata tema puudujääke, mida lapsel on tegelikult vaja täita. Seda ei tea ka laps ise, kuna kogu stsenaarium põhineb alateadlikul käitumisel. 
Tekkinud on nö surnud ring, millest väljumisel on oluline tuvastada puudujääk Maslowi püramiidist. Kui seda ise ei suudeta teha, siis soovitan lapsevanematel abi otsida terapeudi juurest. Terapeudiga koostöös on võimalik tervendada nii vanemat ennast kui ka nende lapsi. Olenevalt lapse vanusest on tegelikult võimalik muuta lapse käitumist pelgalt sellest, kui vanem ise otsustab pöörduda terapeudi juurde. Olen ka eelnevalt oma postitustes peatunud teemadel, kus meil tuleb aru saada faktist, et me ei saa muuta teisi, me saame muuta vaid ISEENNAST. Seda tehes, muutub väline meiega kaasa. 

Nooremate laste puhul võib piisata sellest, kui ema ja isa iseendaga tegelevad ja saavad aru, missugusest alustalast neil endal puudu on jäänud. Olematut ei ole võimalik edasi anda! Me pärime vanematelt puudused ja voorused - nii lihtne see ongi. Küsimus on selles, kas laps pärib neid puudusi kompenseerides või vältides ja vastavalt sellele tekivad ka tema harjumused ja iseloom. 


Meie, täiskasvanute kohustus ja vastutus on neid puudusi ja voorusi tähele panna ja mõista ja võimaldada neid muuta. Muutmiseks on vaja aga teadlikku eluviisi iseendast ja ümbritsevast. Siis me saame aidata lillel sirguda täpselt nii pikaks ja tugevaks, kui see lill oma eeldustelt ja sordilt olema peaks. Kui näiteks on tammetõrust hakanud sirguma väike tamm, siis me ei saa tammest kasvatada vahtrapuud, kuna lapsevanemale meeldiks vaher rohkem. Temast tuleb ikkagi tamm ja me peame seda fakti aktsepteerima ja aitama kaasa, et sellel tammel oleks ümber piisavalt palju ruumi, kuhu oma oksi sirutada ja piisavalt tammele sobilik pinnas, kuhu ta saab oma juuri istutada. 
Peame arvestama lapse soovide ja huvidega tema kasvades, sest selle lapse lõppeesmärk on TEMA ENESETEOSTUS, mitte vanemate soov või nende tegemata jäänud unistused. Me kõik tunneme, et ELU on LILL vaid siis, kui lähtume oma südame häälest ja tegevusest, mida me naudime ja mida ka teised naudivad, kui seda teeme.  Peame leidma ISEENDA ja teadmise KES ME OLEME, siis saame ka end selliselt väljendada ja antud juhul ei ole ka enam väga oluline, millega siis tegeleme, sest me väljendame ISEENNAST ja seda on võimalik teha mistahes alal või tööpostil. Lisaboonus on see, kui saame ühildada oma hobi ja töö, mis meile rõõmu toob ja seeläbi rõõmustab ka teisi meie ümber.

Tean, et on olemas väljend: "Elu on nagu lill, mida rohkem sitta, seda paremini õitseb" 

Ma saan sellest välendist aru ning võin tänaseks sellega nõustuda. Kuna olen läbi käinud sitast, oskan näha elu erinevaid tahke. Kuid...täna, kus inimesed muutuvad üha teadlikumaks oma tegevustest ja elu vaimsest poolest, siis ma ei arva, et meie lapsed peaksid kõike seda kogema ja kordama. Meil on võimalus anda neile oluliselt teadlikum viis lähenemaks elule, kui lillele- mis tegelikult on ju ilus ja võimaluste rohke. 

Meie otsustada on KUIDAS elu neile kuvame. Kas kuvame elu kui raskuste rada, mille peame läbima, et saaks õide puhkeda või saame neile kuvada elu, kui õnnistuste ja teadlike valikutega teekonda, mis annab meile võimaluse teha otsuseid ja teadvustada, et me ise loome oma elu. 
See on meie, lapsevanemate valik... ja valik sellisel juhul peab olema vastutust võttev ja vastutust õpetav.

Lillelist sügist kõigile!


teisipäev, 12. september 2017

Mis on Sinu ümber on Sinu sees...


Eelmises postituses lubasin jätkata teemaga - mida on andnud mulle 2 kuud eemal tavapärasest elust ja olust? 

Kindlasti väga sügav teema ja tegelikkuses ei tea veel täna, mida kõike see eemalolek mulle andis, sel lihtsal põhjusel, et ma ei pruugi sellest veel teadlik olla. Kõik tuleb omal ajal ja omal kiirusel. Saan vaid jagada seda, mida olen tänaseks endale teadvustanud ja mis seal olles justkui minus veelgi rohkem arusaamiseni on jõudnud.

Teadvustan, et see 2 kuud on andnud mulle tohutul määral enesekindlust just HINGE tasandil. Minu usaldus on kasvanud kordi suuremaks sisemaailmas toimuvas ja selle välises pildis, kus juhuseid tegelikult ei ole.  Mul ei ole põhjust mõelda ja vaagida homse päeva üle, kui ma tunnen ennast tänases päevas rahul ja õnnelikuna. Isegi, kui peaks tulema komistusi, mis tulevad ju ikka, ei ole mul hirmu nende komistuste ees, sest tean, et see kõik on minu arengul oluline ja vajalik usaldades oma valikuid. 
Valikuid, mis on tehtud hingetasandil ennem, kui siia maale olin otsustanud tulla ja ka valikuid, mida olen teinud maa peal olles.  Kõik sündmused soovivad äratada meis tähelepanu, mis vajab sisemuses lahendamist. Siinsed valikud muideks võivad erineda ka algsetest valikutest, mis hingetasandil juba tehtud olid. Me lihtsalt oleme võtnud endale ülesande, mida olme kokkuleppinud iseendaga hingetasandil ja teistega, kes meie eludes ühel või teisel perioodil eksisteerivad. 
Sündmused meie elus aitavad neid kokkuleppeid maapeal täide viia. Mõnel saavad kokkelepped varem lahendatud, mõni peab astuma ühte ja sama sammu mitu korda mõistmaks, miks see samm üleüldse on elus oluline. Mis funktsiooni antud situatsioon kokkulepete tasandil endas omab? Läks vist keeruliseks?

Mida mõtlen sündmuste ja valikute all? 

Ei saa päriselt öelda, et meie elu on täielikult ette määratud. Ikka ise loome oma elu siin maal olles. Kordan veelkord üle lihtsa tõe: MEIE MÕTTED kujundavad sisemise reaalsuse sidudes mõtetega ka TUNDED. Olgu need siis head või halvad mõtted, kuid tunne seal taga on mõtte TEOSTAJA. Oluline on oma tunnetele ja emotsioonidele tähelepanu pöörata, kui mõtteid mõtleme. VÄGA OLULINE on mõtteid ja tundeid teadvustada ja jälgida. Vastasel juhul oleme autopiloodil ja ei teagi, kuidas oma elu loome. Siis ei ole vaja imestada, miks keha valutab või miks ei lähe asjad soovitud suunas! Põhjus on lihtne - ei suudeta oma mõtteid TEADVUSTADA, mis tähendab - EI SAA OLLA TEADLIK, millal oma unelma järgmise negatiivse mõttega TÜHISTASITE.  Soov või unistus EI LÄHE kunagi täide, kuna endalegi teadmata   oli paraku negatiivne mõte viimane. 

Nii on ka haigustega. Kui pidevalt räägitakse, kui haiged oleme, siis paraku ka nii on- olemegi haige, sest igapäevaselt tunnistate endale ja oma alateadvusele, et olen haige ja selle tõestuseks, et olen haige tapan ka keha aistingud kõiksugu ravimitega. 
Keha suurim soov on meelele teadvustada, mis psüühilise probleemiga peab tegelema, et oma keha tervendada. Aga mida teeb mitteteadlik inimene- RAVIB tagajärgi, jättes PÕHJUSE teadvustamata ja teeb end tegelikult isegi veel haigemaks. Keha näeb vaeva ja püüab ka teiste sümptomitega teada anda, et on  PROBLEEM, mis vajab lahendust lootes, et ehk nüüd kuulab...?

Ma ei soovi öelda, et peaksime lõpetama ravimise, vastupidi. Tänapäeva meditsiin on ütlemata tänuväärne ja me ei saa iial alahinnata meditsiini poolt loodud kasu meie tervisele, kuid meditsiini ülesanne on aidata inimest, kui EI OLE ENAM AEGA, et leida ülesse põhiprobleemi tekitaja. See on aga koht, kus meditsiin ja alternatiivmeditsiin peaks tegema omavahel koostööd põhjusel, et pärast tagajärgede likvideerimist oleks loogiline suunata patsient tuvastama põhjuseid. Põhjuseid saab aga tuvastada ainult siis, kui meil ON AEGA ja SOOVI ennast kuulata. Peab olema julgust võtta AEG MAHA ja tegeleda iseenda tundelukkudega, mis mitte tegelemisel kiiremal või aeglasemal moel viib meid alati füüsiliste vaegusteni. 

Tundelukud on meie alateadvusesse jäädvustatud läbi esivanemate ning ühiskonna ja mis seal salata, kes usub inkarnatsiooni, pärinevad need sealtki! Kõige olulisemat rolli mängib siiski meie lapsepõlv ja noorusiga. 

Kui meditsiinilisel lähenemisel on haiguste pärinemisel suur osa DNA-l ja geenidel, siis paralleele pärilikkusest ning sellga seonduvatest haigustest holistilises pildis on tegemist tundelukkudega ehk uskumustega. Tähendab see põhimõtteliselt samuti pärilikkust, kuid viisil, et meie esivanematest sisse jäänud muster tuleb lahti kodeerida, et laheneksid ühted ja samad kimbutavad haigused, mida nimetame pärilikeks haigusteks.

Holistilises vaates pärime oma vanematelt tundelukud, mis on lapsepõlves alateadvusesse kinnitunud läbielamise näol. Mõne füüsilise või psühholoogilise traumana ja kui antud juhtumeid oma alateadvusest välja ei suuda juurida, siis hakkab see sama trauma põhjustama nn. pärilikku haigust. Tundelukkude lahti kodeerimiseks on vaja püsivust ja pühendumist ning julgust, sest protsess võib kesta aastaid, olenevalt sellest, kui kiiresti üks või teine on valmis oma emotsioone ja keha tunnetusi pinnale tooma. 

  "3 põlvkonda- kes muudab mustri?"                                                                  Foto: Anna Volmer
Loomulikult on meie kõige suuremad elu õppetunnid seotud meie kõige lähedasematega ja kõige suuremad õpetajad on meie omad LAPSED. Jah siin on suur iroonia- arvame, et õpetame ja kasvatame oma lapsi, kuid tegelikult on tulnud nemad meile oma sõnumit tooma. Siinjuures ei saa jääda kitsarinnaliseks, vaid peame vaatama kõrgemalt, et näha, mis on nende sõnum. 
Kas on tulnud õpetama kannatlikkust, kaastundlikkust, lähedust, enesekesksust, alahoidlikkust, eneseväärikust, lepplikust, alandlikkust jne jne?  Nad õpetavad ja näitavad meile, missugused on meie tundelukud või uskumused, mida täiskasvanuna enda alateadvuses kaasas kanname iseendale teadvustamata ja mida automaatselt oma lastele edastame, samuti iseendale teadmata. 

Kindlasti ei taha edastada kuvandit, et peaksime kuidagi oma vanemaid või olulisi inimesi süüdistama selles, kuidas nad on oma lapsi kasvatanud- kindlasti mitte!!! Nad on teinud seda antud momendil parimat tahtmist ja viisi arvestades, nii kuidas nad seda  oskasid. Ka meie vanemad on oma uskumused pärinud oma vanematelt ja nii tagasi ja nii tagasi. Mis tähendab, et täna, kui  elame 21. sajandil, ei saa enam elada uskumustega, mis näiteks pärinevad aastatest 1920. 
Lapsed on need, kes usukumusi hakkavad murdma ja eriti teevad seda just tänapäeva lapsed. Olgu nad siis indigolapsed, kristall lapsed või tähelapsed, kuid kõigil neil on omamoodi sõnum ja nad muudavad meie ühiskonda ja meie uskumusi just seetõttu, et vanad lihtsalt enam ei tööta. Vanade uskumuste järgi on uuel generatsioonil raske või isegi võimatu eldada. Sellest tehakse aga tihtilugu järeldus, et lapsed on kasvatamatud ja ei austa endast vanemaid. Mis veel hullem - tembeldatakse näiteks agressiivseks, millele järgevad aga juba selle lapse jaoks väga ulatuslikud traumad tema edaspidisele elule. Siinjuures veelkord rõhutan, et iga inimene annab endast alati igal elumomendil PARIMA. Isegi, kui see teiste silmis antud momendil nii ei paista.   See ei pea olema PARIM isegi mitte ISEENDALE, kes midagi teeb, aga tegu võib osutuda parimaks sellele inimesle, KELLELE ta seda teeb! Teadmine (kas see oli parim?), tuleb kunagi hiljem. Alles siis oskame olla sellele inimesele või situatsioonile tänulik, sest mõistsime teo sisu, sõnumit ja väärtust. Kuigi see tegu ja sisu ei pruukinud tunduda tegemise momendil meile kasulik ja hea, tuleb tihtilugu välja hiljem, et see oli PARIM, MIS JUHTUDA SAI. Sellest lähtuvalt olengi õppinud oma elu usaldama.  

Tõsi on see, et oleme valinud endale aja, millal siia ilma tulla, millisesse keskonda ja kuhu jõuda sellel rännakul. Me isegi otsustame, millal siit minna! Mitte keegi teine ei tee seda otsust meie eest. Kui see teadmine on kord saavutatud, siis ei ole põhjust tunda end hirmununa homse ees, sest tuleb kõik, mis tulema peab ja milleks raisata oma energiat sellele vastu võitlemiseks. 
Mida kiiremini mõistame, et elu maal on üks märkimisväärsemaid ja tõsi küll ka raskeimaid kogemusi universumi paikades, seda kiiremini oskame olla tänulikud iga hetke eest. Ei ole täna teada teist paika siin Universumis, kus on niivõrd palju füüsilist ja materialiseerunud energiat, mida on võimalik silmaga näha ja kogeda. Imeline on ka see, et on olemas tänapäeval tehnoloogia, mis aitab isegi veel enam tänu tunda kõigi nende võimaluste eest, mis abistavad meid kogemast selle planeedi ilu- näiteks lennukid, laevad ja muidugi infotehnoloogia- mille abil on võimalik olla tuhandete ja tuhandete kilomeetrite kaugustel ja jälgida eluolu elutoast lahkumata või kus iganes ka parasjagu viibid. 

Meile on tehtud võimalikuks rännata ajas ja ruumis sekunditega. Kui paljud meist sellele igapäevaselt mõtlevad ja oskavad seda kõike hinnata? Mis kõik veel ees on, on küsimus? Seda vastust tegelikult teavad paljud tänapäeva lapsed, kes maailma sünnivad ja on juba sündinud- indigolapsed, kristalllapsed, tähelapsed- nad on ühenduses universumi infoväljaga ja oskavad rääkida väga täpselt, kuidas meil maailmaasjad tegelikult käivad ja hakkavad käima. Kurb on see, et täiskasvanud ei oska neid lapsi kuulata ja väga tihti ja kergekäeliselt omistatakse neile diagnoos tähelepanuhäirega (TH) või aktiivsus-ja tähelepanuhäirega (ATH) kuni autismini välja. Tegelikkus on aga see, et nad on tänapäevalapsed, kes võtavad vastu ja salvestvad informatsiooni teisiti kui täiskasvanud on tavaks võtnud seda teha. Nad on väga tundlikud ja vastuvõtlikud ja teavad rohkem, kui oskame ette kujutada. Halb sealjuures on see, et keskkond ei ole veel valmis seda informatsiooni sellisel tasemel aktsepteerima ja seetõttu on päris tihe vastus nendele lastele täiskasvanute poolt:"ära fantaseeri ja tule maapeale tagasi". 
Paneme nüüd aga ennast sarnasesse olukorda. Meile on tulnud idee, kuidas leida lahendus probleemsele küsimusele näiteks töö juures. Sina, kui töötaja oled elevil oma avastusest ja tunned siirast rõõmu, et tead vastust probleemile. Tormad sellest rääkima näiteks oma ülemusele, kellelt saad vastuseks: "see on kõige jaburam lahendus, mida olen pikka aega kuulnud. Ära enam sellise sience fictioniga minu juurde pöördu, tuleme nüüd pilvedelt tagasi maa peale ja jätkame, kus pooleli jäime!"  loomulikult olen kirjeldanud antud situatsiooni veidi üle paisutatult. Küsime aga endalt, kas lastele anname armu, kas püüame oma sõnu ilustada, kui neile hinnanguid anname? 

Mis tunde see tekitab? Kas on tunne, et teid ei usaldata ja mis veelgi traagilisem, võib juhtuda, et teid peetakse hullumeelseks. Peale seda tekib aga tunnetus, et siin ei ole mõtet enam edasi töötada, sest justkui jookseks igapäevaselt peaga vastu seina ja lõpuks see väsitab ja teeb valu! Tunnistate, et see ei ole lihtsalt Teie maailm. Teie mõtteid ja ideid ei mõisteta ega väärtustata. Tekib ka kindlasti küsimus,  mida siin teen ja miks siin olen? 
"Suurus ei loe, me kõik vajame selgitusi"         Foto: Krista Kattel
Täpselt samu küsimusi esitavad ka need niinimetatud TH ja ATH sündroomi kandvad lapsed iseendalt. Nad on segaduses, sest ei mõista, miks nad siin on ja miks nad valisid elu siin, kui keegi neid ei kuula ja keegi neid ei usu.  Need lapsed on haavunud ja hüljatud, mida nad vajavad on KUULAMINE, et kordki neid kuulataks, mida neil on öelda. Kordki neid usutaks, mis neil on öelda ja kordki neid keegi mõistaks, miks nad on siin, kus nad on. Mõelge sellele ja kellel võimalus ka proovige neid lapsi kordki kuulata, proovige neid mõista ja uskuda, mida nad tahavad öelda. 
Kinnitan, et teie läbisaamine nende lastega paraneb märkimisväärselt, sest nad hakkavad taas usaldama ja hakkavad usaldama ennast ja seda maailma, kuhu olid kord otsustanud tulla. Need eraldatud ja hinnaguid kandvad lapsed hakkavad lõpuks ometi tundma end võrdväärsetena ja tundma ühtekuuluvust. Nad rahunevad maha ja tunnevad end turvaliselt, sest neil on lõpuks ometi kõrval keegi, kes toetab ja armastab täpselt sellisena nagu nad on. Kaob nende trots ja vastuhakk, sest lõpuks ometi saavad nad tunda end vabalt ja hinnanguteta. Nad saavad hakata tegelema asjadega, mis neile tõeliselt huvi pakub ja sealjuures püüavad aktsepteerida sellisel juhul ka neid õppekavasid, mille järgi siiani koolis õpitakse, kuigi suures plaanis seda kõike juba teavad. Nad aktsepteerivad oma ümbrust siis, kui teised aktsepteerivad neid sellisena nagu nemad on- teistsugused. Tegelikult oleme  ka meie nende jaoks teistsugused. 

Viimane lõik kehtib ka täiskasvanutele- alates hetkest, kui  suudame end tunnustada sellena, kes praeguses hetkes oleme, kaob ümbert vastupanu. Siis ei pea enam võitlema iseendale ja teistele tõestamisega, kes me oleme või ei ole. Siis oleme sisemiselt vaba ja meie väline ümbrus saab olema vaba. Enam ei ole tähtis, missugune on keskkond meie ümber, vaid tähtis on see, kes me oleme ja kuidas ennast tunneme! Energia on muutunud ja vibreerib meie ümber rahu lainel, mitte enam kõhkluste ja kahtlustena.
"Emotsionaalne vibratsioon"                                                                       autor: teadmata

Eelnevat pikka ja teemarohket juttu kokku võttes soovin julgustada inimesi tooma ellu oma unistusi ja südamesoove. Ei saa juhtuda midagi halba, kui hakkad ennast väärtustama. 
Kui oled kord otsustanud hakata end armastama ja suudad ka hakata armastust endale väljendama, siis oled sisenenud armastuse vibratasiooni. Armastuse vibratsioonis olles saab ligi tõmmata vaid armastust ja selle lähimas ümbruses paiknevaid vibratasioone, see lihtsalt on nii.
Usun, et KÜLGETÕMBESEADUS ei ole võõras mõiste, kes aga ei ole kuulnud või on unustanud, kuidas see töötab, soovitan üle lugeda...ja hakata end teadlikult kõrvalt jälgima, kuidas inimesed ja situatsioonid meie teele "juhuslikult" satuvad just siis, kui peame endile midagi tunnistama ja midagi, mis on VALE enda seest välja juurima või siis vastupidi, kui oleme teinud kindlaks, mida soovime, oleme vastu võtnud otsuse ning sündmused ja inimesed "juhuslikult" aitavad meil minna vooluga kaasa sihtkohani.

Pildil olev graafik annab võimaluse hinnata oma enesearengu astet, st millises vibratasioonis hetkel viibid ja missuguseid sündmusi endale külge tõmbad- SA OLED SEE, MIS ON SINU ÜMBER!

Mõistmaks sügavamalt eelnevaid teemasid, mida postituses käsitlesin, soovitan lugeda kolme alljärgnevat raamatut:
1) "Sinu keha räägib sinuga- mõtete ja tunnete mõju tervisele" Debbie Shapiro
2) "Hakka oma haigust armastama- kuidas saada terveks ja elurõõmsaks" Valeri Sinelnikov
3) "Tundelukud- vabane tunnete võimusest" Kimmo Takanen

Võta aega veidi ringi vaadata, veel ei ole hilja jõuab elada!  /"Võta aega" The Sun /



reede, 1. september 2017

Südamesoovidel on kombeks täituda...




Oleme jõudnud Septembrisse ja kodus olnud peaaegu kuu aega. See kuu aega on taas läinud kohanemise peale, sarnaselt juuni kuule, kui perega Ameerika pinnale jõudsime. 
Kui on lugejaid, kes on põnevil küsimusega, kuidas siis seiklus ikkagi läks ja kas on mõnus taas kodus olla? Siis päris aus vastus on see, et meile väga meeldisid need kaks kuud Ameerikas ja peab ka tunnistama, et lahkusime sealt pisar silmis. Korduvalt kõlas meie hulgas fraas:"imelik tunne on- justkui oleksime kodus, nii hea on olla." Ma ei liialda, kui ütlen, et me ei tundnud kordagi koduigatsust, mis on ka teistpidi loogiline- kuidas saab tunda koduigatsust, kui sa oledki kodus? Mida me seal olles tegelikult ikkagi tundsime ei tea meist päris täpselt keegi. Suure tõenäosusega pärineb see info meie hinge mälust. Ehk on meil olnud USA-ga kontakt eelmistes eludes? 
See riik tõesti tekitas meis väga turvalise ja vaba olemise. Inimesed olid sõbralikud ja avatud, täiesti võõraste inimestega ei tekkinud küsimust, millest rääkida- tõkked ja hinnangud puudusid, mis tekitaski täiesti vaba ja turvalise keskkonna meie ümber! Mul on siiani kõrvus vanima poja lause: "siin on nii tore elada, mul ei ole siin ju tegelikult ühtegi sõpra, kuid kõik on sõbrad, nii kahju, et peame minema." Öeldakse, et lapse suu ei valeta ja see lause iseloomustab äärmiselt täpselt tunnet, mida me seal olles kõik kogesime.

"Südamelähedane paik Virginias"
Ameerikas olen elanud ka oma kahekümnendate alguses ja päris huvitav on võrrelda oma emotsioone nüüd, kui seljataga on ka kogemus koos perega. Tunnetus ei erinenud, tundisn ennast ka siis väga koduselt ja lahkusin ka tookord pisarad silmis. Loomulikult oli pisarate põhjus ka lähedaseks saanud inimeste maha jäämisel, kuid juba tookord teadsin, et I'll be back. Ka täna olen ma kindel, et see riik saab olema meile kodune ja südamelähedane, mida iganes see lõpuks ka tähendab...?

Märkimisväärne on aga juhtum, et Floridas põgusalt tutvunud vanapaariga on meil juba taaskohtumine paari päeva pärast, mil nad külastavad laeva kruiisi raames Tallinna ja mul on hea meel neid Tallinnas võõrustada ja näidata meie väikese riigi pealinna natuke lähemalt, kui neil oleks ehk olnud võimalus seda teha iseseisvalt.  Nad on külastamas ühte armast väikest riiki, kelle maad on räsinud sajandite vältel mitmed erinevad riigivõimud ja okupatsioonid, kuid maailmamõistes miljonilinna suuruse rahvaarvuga väikerahvas sellest olenemata elab ja toimetab, pürgides endiselt suure tahtejõuga 5 rikkama riigi hulka :)
Täna oleme kogemuse võrra rikkam, kuidas on perega pikemalt olla eemal argipäevast, sõpradest ja tuttavatest, mis oli absoluutselt värskendav ja tervendav elukogemus.  Reis oli seda erilisem, kuna ideest teostuseni oli maksimaalselt 2 kuud ja lennupiletid said ostetud ca 2,5 nädalat ennem sõitu. Saime ka loomulikult mitmete manitsevate kommentaaride osaliseks lähedastelt ja tuttavatelt, stiilis: "kuidas te nüüd lähete 4 väikese lapsega teisele poole maakera, endal pole isegi teada KUHU-, kas niimoodi saab?"  Loomulikult oli meie jaoks otsus tehtud ja antud teema ei kuulunud arutamisele. Tunnistan, et leidsin end siiski mõtetelt: "aga tõesti me hüppame pea ees tundmatusse, me isegi ei tea, kuhu jääme ööbima esimeseks ööks...," kuid lõppkokkuvõttes ju kõik laabus suurepäraselt.

Meil puudus pinge, kuna ajalisi limiite ei eksisteerinud, sel lihtsal põhjusel puudusid ka eesmärgid ja broneeringud, kuhu tuleb välja sõita ja jääda öömajale. Kogu meie aeg möödus vaba kava järgi ja see oli väga lahe kogemus. 
Eriti meeldis sünkroonsus, vähemalt pean seda sünkroonsusesks. Ostsin suhteliselt esimese asjana endale plätud. Mind väga paelusid plätud, millel olid peal meritähed. Soetasin endale siis meritähega plätud ja üllatus oli suur, kui jõudsime sihtkohta. Üürisime endale Floridasse maja üheks kuuks ja see maja kubises meritähtedest. Seal oli isegi öölamp magamistoas, kus olid küljes PLÄTUD meritähega. Veel oli kummaline majaga seonduvalt, et ühel päeval, kui naasesime poest, oli maja ees 2 autot. Imestus oli suur, ei teadnud, et oleksime kutsunud endale külalisi. Välja tuli aga see, et need inimesed olid broneerinud sama maja, samale perioodile vähemalt 2-3 nädalat ennem, kuid meie olime antud hetkel jõudnud elada seal nädalakese ja broneeringu tegin ma paar päeva ennem kohale jõudmist Air Bnb-st. Tulemus oli see, et nemad lahkusid ja meie jäime. 
Tegemist oli äärmiselt vaikse piirkonnaga, kus lähim naaber oli heal juhul 300 meetri raadiuses. Antud valikut maja osas, kus valida on sadu maju ümbruskonnas, oskan seletada faktiga, et minu tookordne  südamesoov oli minna perega kaugele ja lihtsalt olla, ilma, et meid keegi segaks. Selle maja asukoht oli kahtlemata segamatu, saime pühenduda iseendale ja üksteisele ja veetsime aega täpselt selliselt nagu antud hetkel soovisime ilma, et oleksime pidanud mõtlema ümbruskonnale. 
Kas selle majani viisid mind plätud, seda ma täna 100% öelda ei oska, kuid meie ümbrus tõesti seda kinnitas. Esialgne plaan oli pikemalt peatuda Texase osariigis, kuid plätud viisid meid Floridasse.

"Meritähe maja Floridas"
Tavaliselt öeldakse, et mine reisile ja saad teada, kes on su reisikaaslased. Nii ongi! Pean ütlema, et olles abikaasa ja 4 lapsega koos 24/7  oli väga õpetlik aeg. Loomulikult oli ka kurnav, sest lapsed ikka väljendavad oma tundeid ja emotsioone just sellisena nagu nad tunnevad ja vahetevahel lähevad emotsioonid lakke. Iga kord reageerid ka ise nendele tundepuhangutele vähem ja vähem ja tegelikult lased neil emotsioonidel neist väljuda, lihtsalt kuulates ära, mida nad tunnevad ja mida nad öelda tahavad. 
Tavapärane lapsevanema käitumine on alustada õpetamisega MIDA MITTE teha, ehk - ÄRA TEE seda ja ÄRA TEE teist ning seejärel esitatakse lapsele nõudmisi. Lõpetatagu oma lollused, sest vastasel juhul ei saa see laps kunagi lubatud üht või teist asja- ähvardame last millegi ilma jäämisega kehtestades oma võimu.  

Karistamisega ei jõua kuigi kaugele. Laps soovib olukordadest aru saada. Seetõttu on tal vajadus ka erinevaid asju katsetada ja seda ta jätkab seni, kuni vanemad hakkavad karistamise asemel selgitama, kuidas ühes või teises situatsioonis käituda. Oluline on seletada ka erinevaid võimalusi, kui teed üht moodi, siis juhtub sedasi ja kui teed teistmoodi, võid  oma käitumisega kedagi haavata või segada teiste inimeste tegevusi, olenevalt siis jällegi olukorrast. Lapsel on vaja mõista miks  teatud situatsioonides käitutakse ühtviisi ja kui ta antud situatsioonis käitub teistviisi, siis mida ta sellega endale ja ümbruskonnale põhjustab. 


Ka lapsevanemal on oluline teadvustada, miks laps tegelikult sääraselt käitub ja mis on tema puudu jäänud vajadus!  Jonn lõpeb suhteliselt kiirelt, kui ütled "Ära jonni" asemel "nuta, nuta kallike, ma näen, et sa oled hetkel ärritunud".  Nutt vaibub õige pea, sest sa kuulasid teda ja püüdsid teda mõista! Kui on tegemist vanema lapsega, ei pea lapsevanem hakkama isegi ise lahendusi välja pakkuma, sest laps teab ise ideaalset lahendust. Lapsevanema kohustus on reaalsustaju antud olukorras ning kuulamisoskus ja  usualdus. Vastata võiks lapsele stiilis: "mhm; oi kui põnev...; mul on nii kahju...; kas tõesti...; ma saan aru... jne jne" olenevalt  kontekstist, mis parasjagu käsil.  Antud juhul julgustab täiskasvanu lapsel ise välja rääkima ja julgustab teada usaldama oma teguviise erinevates olukordades, mitte ei avalda survet oma arvamusele. Lapsel on oluline tunnetada, et teda usaldatakse ja tal on ka õigus oma arvamusele ja vanemal on aega teda kuulata.


Lapsed muutuvad, kui VANEM muutub ja nende karjuv tähelepanu vajadus, mis väljendub krutskites, kaob üsna pea, sest nad märkavad, et vanemad ei reageeri nende krutskitele enam tavapärasel kombel. Nad tajuvad, et ei saagi tähelepanu, mida  sellisel moel lunisid. Nad on väga nutikad. Orienteeruvad ümber kiiresti, kui nendeni jõuab teadmine, et vana meetod ei tööta. 
Kui aga lapsevanemad on avastanud, et teisiti on ka võimalik kodurahu saavutada, siis lapsed kohanevad kiiresti ja harjuvad, et igal ühel on oma vajaduste rahuldamise aeg ja keegi ei jää millestki ilma, sest nad tunnetavad lapsevanemate kohalolu ja tunnevad, et nendega arvestatakse.

Lastel on väga raske kasvada, kui neil puuduvad piirid. Piiride puudumisel peavad hakkama kõike ise jätrele proovima, et teada saada, mis on nö. õige ja mis on nö. vale. Mis võib aga olla päris närve sööv täiskasvanutele.
Kui lapsevanemad heas mõttes hakkavad end kehtestama, kus on taga armastuse energia, mitte nõudmiste energia (annab lapsevanemale võimu), siis lapsed võluväel rahunevad ja hakkavad respekteerima ümbrust. Nad ei tunne enam puudust või hirmu,  jäävad millestki ilma. Puudusteadvus asendub küllusteadvusega.


Eelnev on lühikokkuvõte minu mõtetest ja tunnetest, mis on tagasi jõudes tekkinud ja kuna reis võeti ette seepärast, et leida kontakt oma lastega ja õppida tundma nende olemust, olles kõik unikaalsed, siis seepärast ka minu postitus lõppes laste teemal. 
Terve reisi vältel kõige suurem väljakutse oli aru saada, mida saab muuta, et tekiks rahu ja lõpeks võitlus tähelepanu eest. Kindlasti jätkan antud teemat ka järgnevas postituses, kuid käsitlen antud juhul teemasid rohkem holistilisest maailmavaatest lähtuvalt. Jutustan rohkme sellest, mida antud reis mulle õpetas arvestades suuremat pilti.

Käituge lastega AUSALT, rääkides neile alati tõde ja palun ärge pidage neid väikeseid jõmme rumalateks, nad on oluliselt targemad, kui oskame ette kujutada ja nad teadvustavad väga täpselt, kui nendega ei olda aus. Vale tajumine põhjustab neis segadust, mis omakorda väljendub nende käitumises rahulolematusena.

Seniks kõike kaunist ja põnevat tarkusekuu algust kõigile lapsevanematele ja lastele... 

teisipäev, 25. juuli 2017

Olla või mitte olla?...- See on valik!

Tänane postitus on teemal valikud ja otsused. Kas tegemist on väga tähtsa ja raske teemaga?  Tegelikkuses meie elu koosnebki vaid valikutest, millele järgnevad otsused. Igale  pisemale sammule meie elus eelneb otsustav valik. Seega  sarnaselt minu eelmise postituse viimasele lausele, otsustame me hommikul voodist tõusta ja õhtul sinna heita, ka kõik vahepealne koosneb meie valikutest, mille otsustasime vastu võtta! Kas on juba tunne, et tegemist ei olegi nii keerulise teemaga?

Valik on Sinu!

Kui William Shakespeare oma tragöödias "Hamlet" püstitas peategelases Hamlet selle suure küsimuse "Olla või mitte olla?" mõtiskles ta teemal, kas jätkata selles õelas maailmas või uinuda, otsustas Hamlet siiski olla ja järgida oma intuitsiooni. Täna rohkem, kui 400 aastat hiljem, kui esile on tõusnud spirituaalsus järjest enam ja enam, loodan siiralt, et selle küsimuse esitamine, mistahes kontekstis  aina väheneb ja väheneb. 
Spirituaalne inimene on oma olemises, oma hetkes ja teab, kui oluline on hinnata igat olemise hetke, sest hetkes olles ei pea me muret tundma asjade pärast, mis on aset leidnud enne ja hetkes olles ei saa veel muret tunda, mis juhtub pärast. Seepärast ei tohiks spirituaalsel inimesel tekkida küsimust- kas olla või mitte olla, sest need inimesed, kes on hetkes olemise endale selgeks õppinud, õpitust loobuda ei suuda või ei oska. See on nagu jalgratta sõit, mis kord käes, see käes.

Miks ma ütlen, et hetkes olemine on justkui õppimises kinni? Põhjusel, et sinna jõudmine on pidev treening, mis nõuab püsivust ja tahtejõudu. Ei ole nii, et ühel päeval tõusen voodist ja otsustan, et tänasest hakkan elama hetkes! Tõsi küll, esimene samm selles suunas on tõesti OTSUS!  Kõik meie elus saab toimuda otsusest. Siis hakkavad energiad liikuma ja saad alustada oma teekonda soovitu poole.
Otsust tehes peab olema aga teada, mida sa tegelikult soovid saavutada ja kuidas on antud eesmärk püstitatud. Kas eesmärgi püstituses on kasutatud nö. nõudmist või eeldust. Mida ma antud juhul silmas pean?
Kui meie soov või otsus põhineb nõudmisel nt. "teisipäeval lähen päevitan end rannas pruuniks ja tahaks näha, kui ma seda teha ei saa!" siis juhul, kui sellel teisipäeval on nii "juhuslikult" aga vihmane ilm ja maa tuul, mis viib ka kogu sooja vee rannalt merele, siis me tunneme ennast petetuna ja võibolla lausa vihaselt, sest me tegime konkreetse otsuse ja nõudmine oli, et päike päevitab meid teisipäeval pruuniks! Nõudmise esitaski lause teine pool "tahaks näha, kui ma seda teha ei saa". Nõudmisele vastati kogemusega, kus oli võimalik teada saada, mis juhtub, kui meie nõudmist ei täideta, või tegelikult ju täideti, sest UNIVERSUM tunneb vaid sõna JAH.  
Kui aga oleksime formuleerinud eelduse- kui teisipäeval on ilus ilm, siis lähen randa päevitama, olnuks tulemus teisipäevasel hommikul meie meeleolus hoopis teistsugune põhjusel, et formuleerisime endale kujutluse, juhul kui... siis!  Otsus oli see siiski, lihtsalt eelduse vormis.
Antud juhul meie meel ei valmista meile tuska ja viha, kuna nõudmine või plaan läks vett vedama. Sel korral oleme endiselt, kui mitte positiivses meeleolus, siis neutraalses meeleolus ja leiame lihtsalt asendustegevuse, mida saame teha ka vihmase ilmaga,- näiteks minna hoopis Spa-sse ja mitme tunnise päevitamise asemel hoopis võtnuks 10 minutit tehispäikest! See on üks lihtne näide, kuidas meie meel töötab ja kuidas meie mõtted/valikud/otsused loovad meeleolu ja tegelikkust.
See on ka põhjus, miks mina olen loobunud kindlatest eesmärkidest oma elus.
Ma lihtsalt ei soovi oma elu eesmärkidega pingestada ja ennast piitsutada selleks, et tunda pettumust, mis on väga suure tõenäosusega tulema. Kes suudab endale välja mõelda plaani, mis 100% täitub?
Kindel on see, et plaanid ajas muutuvad ja need võivad välja kukkuda, kas paremini või hullemini ja siis on kombeks hakata otsima vigu, või põhjuseid, MIKS see plaan ei täitunud nii nagu oli algselt planeeritud, mis aga omakorda tekitab süüd ja pahameelt, isegi viha.

Kui soovid ei täitu, siis ei ole need eesmärgid lähtunud õigetest alustest. Ma siiralt kahtlen, et meie soovid jäävad täitumata, kui nendes soovides peitub tõeline südamest tulnud soov ja tahe, mis ei baseeru ainult meie enda tahetes ja nõudmistes vaid väljendab suuremat tulemust mitte ainult meile endale vaid ka teistele, kes sellest soovist võivad  kasu saada ja rõõmu tunda. Väga oluline on mõista, et me ei ole siia maale tulnud enda pärast vaid kõigi nende olevuste pärast, kelle elu meid puudutab! Oleme tulnud andma, et saada... 

Jaa ma tean, et ennem, kui saame anda, peame ise saama- täiesti õige, ei vaidle vastu, kuid eelnevalt pidasin silmas antud lauset oluliselt suuremas pildis. Kui me otsime oma elu eesmärki, siis see ongi Sulle vastus küsimusele. Kui oled ükskord leidnud ISEENDA, siis oled sa KÕIK, mida universum endas kätkeb, sul ei ole enam puudusi ja sul ei ole enam millestki puudus. Vastupidi, ühel hetkel avastad, et sul ei olegi enam nõudmisi  ja vajadusi, vaid sul lihtsalt on KÕIK, MIDA VAJAD.

Iga inimene on unikaalne, seepärast on ka vajadused unikaalsed ning seetõttu ei ole mul mõtet hakata lahti mõtestama, mida mina või keegi teine oma eluks VAJAB- see on kõigil erinev. Kindel on see, et enam ei ole kuskile kiire, ei ole oluline, mida teeb naaber, mida üks või teine minust arvab. Oluline on see, mida mina tunnen ja oluline on see, mida mina parasjagu soovin ja kõige olulisem on oma südame soove järgida ja julgust neid täita.

Pean tunnistama, et kõike seda ma veel ei olnud päriselt teadvustanud 1,5 kuud tagasi. Ma teadsin, et usaldan ennast ja universumit ja püüdsin ka nii elada, enamjaolt ka õnnestus, kuid siin Ameerikas olles olen saanud sellele aina kinnitust ja kinnitust, et kõik nii töötabki. Ma ei seadnud kunagi nõudmist, et ma pean minema perega puhkama, kuid see oli soovunelm, mis olnuks tore, kui see täitub. Kuid see täitus ainult seepärast, et ma julgesin otsustada ja julgesin küsida, kes minuga liitub selle unistuse täitumisel? Alguses tuli abikaasalt vastuseks loomulikult: "ei ole võimalik" kuid juba mõne aja pärast hakkas abikaasa minult uurima, kas ja millal siis lähme! Energiad hakkasid tööle, et seda otsust täita.
Alati jääb võimalus, et valiku tulemus meile ei meeldi, kuid alles jääb õigus teha uus valik, mille tulemus on meelepärasem. Valesid valikuid ei ole olemas on vaid UUS VALIK ja UUS KOGEMUS. Olen oma valiku osas üliuhke ja õnnelik, sest see juhtus olema üks parimatest minu  senises elus...!

Julgeid otsuseid valikutes...



laupäev, 1. juuli 2017

Peeglike, peeglike seina peal, kes on selle pildi peal?


Pean tunnistama, et olen olnud juuni kuus kuidagi eemal. Seda nii sõna otseses mõttes, kui ka kaudses tähenduses. Olen olnud eemal nii spirituaalselt kui ka füüsiliselt. Spirituaalses mõttes seetõttu, et tunnen, et olen juuni kuus olnud enesest eemaldunud. Ma ei oska veel öelda, milleks on see olnud kasulik. Seetõttu olen olnud ka postitustega kitsi, kuna ei ole tulnud peale inspiratsiooni millest kirjutada. Ehk on see olnud seetõttu, et olen kohanenud uute oludega ning otsinud iseennast uues keskkonnas?
Oleme perega Põhja -Ameerikas ühtekokku pea 2 kuud, sellest kuu aega on peagi mööda saamas. Põhjus, miks perega täna Ameerika pinnal viibime oli algselt minu südamesoov. Minu soov oli minna perega lihtsalt ära, polnud isegi tähtsust kuhu, kuid soovisin lihtsalt olla kuskil kaugel kodust eemal, et miski või keegi meie koos olemist takistada ei saaks. Tundisn, et meie minevik oli meie vahel ja tundus võimatu alustada uuesti, põhjustamata muutust olukorras. Olime väsinud ja tüdinenud ning vajasime midagi uut ja värskendavat oma ellu. Miks? Sellest olen ma lähemalt kirjutanud Blogi esimeses postituses "Mälestused, las neil minna...!" ei hakka sellel teemal siinjuures lähemalt peatuma, igaüks saab sellest ise lugeda, kui on soov.

Täna tuli aga järsku soov kirjutada teemal "Mina ja minu MINA pilt". Näeme ennast igapäev peeglist. Mõnikord see pilt, mida näeme meeldib meile, mõnikord mitte. Kõik me oleme seda kogenud. Üldjuhul teame milline välimus meil on, milline iseloom meil on ja missugune me olla tahame. Soovime olla kas pikem, lühem, paksem, kõhnem, pruunide silmadega, siniste silmadega, blond, brünett, treenitum, pruunim, targem, ilusam jne, jne. Nimekiri võiks jätkuda. Alati TAHAME olla see, kes me ei ole, aga MIKS? - Sest keegi või miski ümbruskonnas tundub nagu "kobedam". Me tahame seda, mida meil ei ole, kuid me ei suuda peeglist ülesse leida neid häid omadusi ja ilusaid pilte, mida me OLEME. See tundub enesestmõistetav ja olemas, me ei oska hinnata seda, mis meil juba olemas ON. Ikka ja jälle nõuame endale midagi või kedagi, kes saaks täita meie nõudmisi, et siis justkui saaksime selleks, kelleks me oleme mõelnud saada. Siin tehaksegi VIGA. Jälle nõudmised, millele järgneb veel nõudmisi. Kui nõudmised ei täitu selliselt nagu olime vaimusilmas ette kujutanud, siis pettume ja süüdistame.
Kaks varianti - kas ennast või kedagi teist. Süüdistame ennast, oma lähedasi, töökaaslasi, tööandjaid, naabreid, sõpru keda iganes, sest nii on ju loogiline. Peame teada saama põhjuse, miks mingi sündmus on juhtunud ja kõige kergem on leida süüdlane, kas objekt või subjekt.
Nii on meile õpetatud või oleme selle teadmise ise ühiskonnast ülesse korjanud. Juba maast ja madalast oleme harjunud näitama näpuga, kuid ei mõtle sellele, et süüdistamine ei lahenda olukorda. Vastupidi, kuni me ei lahenda antud olukorda ja ei leia põhjuslikku seost, miks antud sündmus meile teadtud moel kasulik oli jõuab see sama olukord natukene teises varjundis meieni ringiga tagasi, kuni me sellest situatsioonist oskame luua suure pildi ehk saame aru, miks see oli meie hingearengule kasulik? Mida sellest olukorrast, tegevusest, äpardusest õppisime? Sealjuures aga ei tohi otsida süüdlast ega hakata jaurama küsimusega MIKS vaid lihtsalt mõelda läbi KUIDAS edasi?  Selleks aga on vaja õppida vaatama peeglisse. Kõik väline meie ümber annab märku olukorrast meie sees! Kui soovite teada saada, KUS hetkel asute oma eluteel, siis lihtsalt vaadake enda ümber. Analüüsige oma ümbrust, mis Teile meeldib, mis ei meeldi, mida soovite muuta, mida samaks jätta. Kas olete õnnelik või õnnetu, kas vajate puhkust või tööd?  Kõik vastused on olemas nii Teie sees kui Teie ümber. Jääb vaid avada oma silmad ja kuulata oma sisesmist häält ning tunnetada, kas see, mida näete ja tunnete meeldib Teile? Kas olete oma eluga rahujalal või kibestunud?
Juhul, kui midagi Teie elus ei toimi, siis lihtsalt lõpetage see teguviis, leidke uus vaatenurk või eesmärgistatus. Inglise keeles on tore väljend "Get the HELL out of there" sellel on kaks vaatenurka, kas väljutate oma tegevustest nö "põrgu" või lihtsalt põgenete sellest olukorrast ja jätate seljataha. Näiteks võin tuua oma elust täiesti lihtsa tegevuse, mida mulle teha ei meeldinud.  Selleks oli pesu kuivatist välja võtmine ja kokku panemine, seda enam, et pesu meie peres jätkub- 4 last :). Mistõttu muutsin teguviisi, tegin selle endale meeldivaks kuulates vannitoas pesuga mässates muusikat, mida naudin. Koheselt muutus ka tegevus nauditavaks, see muutus minu ISE olemise ajaks!

Tihti satume situatsioonidesse, kus meile öeldakse midagi, mis meile ei meeldi. Tunneme ennast puudutatuna ja üldjuhul saame haiget või solvume. Miks me nii tunneme?- keegi on näidanud meile meie enda peegelpilti, mida me ise endale veel ei tunnista. Me pole seda osa endast tuvastanud. See on meie nö SÜSTEEMIS peidus. Alateadvus varjab meis meeletul hulgal uskumusi ja emotsioone, mis kõik soovivad pinnale tulla, kui me vaid lubakisme ja tunnistaksime. Lihtne on öelda EI, mina küll selline ei ole, miks sa mulle nii ütled???
Langeme oma ohvrimeelsusesse ja naudime tähelepanu, isegi kui me seda esialgu ei tea, et me seda haletsust naudime, teeme seda alateadlikult, sest see on viis tähelepanu saamiseks. Kui me julgeksime endale silma vaadata ja tunnistada ja olla tänulik sellele inimesele, et ta paljastas meile varjupoole, mis meis peidus, liiguks elu oluliselt kiiremini paremuse poole, sest me saaksime nendest mattunud emotsioonidest meie sees lahti.
Momendil, kui tunnistame enda vigu, langeb koorem meie õlult, sest alateadvuse üks osa süsteemist on mängust väljas, ma mõtlen seda tõsiselt... igaveseks meie "mängust" väljas. Mängu all pean ma silmas meie elu, mida me siin igapäevaselt elame, see NÄITEMÄNG, mille rolle me täidame.

Igal ühel meil on mitmeid rolle ja osasid siin elus, mis otsivad õnnelikku lõppu. Toon näite filmidest. Filmis on stsenaarium, millel on algus, osatäitjad ja lõpp. Kui vaatame näiteks draamat siis meid kõiki puudutab sügavamalt mõni osa või roll, mis tekitab meile emotsioone, võibolla isegi hakkame mõne sitauatsiooni ajal nutma. Mida see meile näitab? See peegeldab jällegi meie alateadvuses toimuvat. Peaksime juhtima tähelepanu, miks see antud roll või situatsioon meis selliseid tundeid põhjustas, mida me ise oma elus sarnast teeme? Kas oleme nõus seda endale tunnistama ja sellele mõtlema?
Ma tahan öelda, et kõik inimesed meie elus ja situatsioonid meie elus on põhjusega, midagi ei ole juhuslikku, kõik on stsenaariumisse kirja pandud ja oluline, et nii juhtuks, meil jääb vaid üle olla nende olukordade ja inimeste eest tänulikud, kes meie elus on eksisteerinud, eksisteerivad või alles astumas meie teele, sest kõik inimesed ja olukorrad on tahtnud meile midagi öelda, näidata ja õpetada. 

Peeglike, peeglike seina peal, kes on selle pildi peal?        Foto: Rene Riisalu

Oluline on küsida endalt, Mida me ise oleme tulnud SIIA tegema ja MIKS!?  Kuid selle vastuse saamiseks on vaja julgust, tahet ja püsivust vaadata peeglisse. Õppida end tundma, õppida end väärtustama, õppida endaga rahu tegema just sellisena nagu me hetkel oleme, õppida olla tänulik võimaluse eest igal hommikul tõusta voodist ja õhtul sinna heita ning olla tänulik kõige selle eest, mis nende kahe tegevuse vahele mahub!

Vaadake end armastusega...


teisipäev, 23. mai 2017

Ma ei saa...., ma pean...!

Milline õudne sõnade järjestus, kuid vaatamata sellele tuleb kindlasti tuttav ette, kas pole? See oli ka minu elus sõnade kombinatsioon, mida oli maha jätta väga raske ja hirmutav. Tagant järele vaadates tuleb tõdeda, et see ongi väga raske, on ju nii palju "kaotada".
Esmalt tundub, et täiesti normaalne on kohustusi täita. Meile kõigile on omased kohustused ja õigused, mida PEAME järgima ja täitma. Täna ei vaidle ka sellele lausele vastu- meil ongi meie õigused ja kohustused, kuid KELLE vaatepunktist, on küsimus?

Ühel puhul teeme oma tööd või tegemisi kellegi pärast või ühiskondliku arvamuse ja nõudmise pärast ja teisel puhul, teeme seda ISEENDA pärast.  Üldjuhul me oleme harjunud oma elu elama järjestuses: OMAN-TEEN-OLEN, (HAVE-DO-BE) kasutan antud väljendust Neale Donald Walsch poolt tsiteerituna tõlkena eesti keelde, mis lühidalt öeldes väljendab mõtteldaadi, kus esmalt pean saama hariduse, siis saan endale unistuste töökoha ja lapsed saan endale lubada siis, kui olen majanduslikult kindlustatud - ja pärast kõike omandatut ja selle tulemusel tehtut, hakkan nautima elu enda ümber.
Pärast näites toodud lapse sündi aga tunneme, et ikkagi on veel puudu üks ja teine asi meie elus ja ikkagi ei ole elu meie ümber veel piisavalt hea! Ikka ja jälle on mingi AGA, mille täitudes alles saame elada täisväärtuslikku elu. See AGA on meie enda poolt tekitatud illusioon- NEVER ENDING STORY! Ärge minge selle illusiooni lõksu, otsustage kohe ja hakake elama mudelil OLEN-TEEN-OMAN (BE-DO-HAVE), risti vastupidiselt. Otsige ülesse iseennast ja saage iseendaga tuttavaks, leidke oma kirg ja armastus.

Alustage südamelähedastest tegevustest ning iseenda väärtustamisest ja kõik saab olema, mis Teie elus on oluline ja vajalik. Lause: "Ma EI SAA olla lasteaia kasvataja, kuna ma ei tule oma eluga toime, PEAN jätkama müügijuhina, ainult siis saan arved makstud" on vale vastus. (Välja arvatud juhul, kui müügijuhtimine ongi Sinu kirg ja teedki õiget asja, kuid sellisel puhul sa kindlasti ei kurda.) Tundub karm ja hirmutav, kuid tõde on see, et inimene on vaba järgides oma hinge armastust. Kui palju oleme kuulnud inimesi ütlemas, et nad on õnnelikud inimesed, kuna nende elukutse on juhtunud olema ka nende hobi, andes võimaluse jagada oma rõõmu inimestega läbi tegevuse, mida ta sisimas üle kõige armastab. Usun, et paljud meist on unistanud tegevusest, kus tal ei teki kohustust vaid see, mida ta teistega jagab on vabast tahtest ja puhas rõõm. Ainuüksi sellest mõelda on vabastav!

Mõelge, kui imeline tunne Teid valdab, kui ärkate hommikul naeratus näeol ja põnevus hinges, mis kõik juhtuma hakkab? Kuidas see imeline päev mind täna üllatab? On raske uskuda, kuid väljendades oma olemust tegutsedes, kaovad mured ja hirmud homse päeva ees, sest miski justkui juhatab meid elus edasi, meie ülesanne on vaid usaldada ning vooluga kaasa minna. Muidugi ei taha ma öelda, et nüüd ainult päike õuel särab -seda mitte! Mööda on aga saanud tormised ja udused päevad, kus torm kõik sassi pöörab ja udus õige teeots kaduma kipub. Selliseid päevi jääb aina vähemaks ja vähemaks, kuni neid enam ei eksisteeri. Jäävad vaid pilvised ja vähese vihmaga päevad, mis meid jahutavad, kui oleme liigsest päikesest üle kuumenenud. Needki on meile vajalikud ja me oleme nende päevade eest tänulikud, sest me oskame  hinnata igat kogemust võimalusena, mis meie ellu paisatakse, need on värskendavad ja aitavad meil elus taas õigeid suundi valida.  

"Mäng, see on väikese inimese töö"   Foto: Rene Riisalu
Mäng- see on väikese inimese töö. Täiskasvanuks saades lihtsalt unustame ära, mis on tõde ja mis on tähtis, et elu oleks mängulisem- tuletame selle endale meelde ja töötame mängeldes!

Takistus -PEAB- tuleb läbida, selleks soovitan:

1. Kirjutada paberile kõik emotsioonid ja tegevused, mida PEATE tegema.
2. Kirjutage nende tegevuste taha vastused, miks te peate neid tegevusi tegema?
3. Kirjutage, mis juhtub, kui te need tegevused peatate? (Need võivad olla emotsioonid või põhjendused, miks te ei saa neid tegevusi lõpetada).
4. Noppige välja takistavad hirmud ja mõelge, mis juhtub, kui hirme läbida? Kui üksi ei julge paluge abi, uskuge, väga paljud soovivad Teid aidata!
5. Lõpuks pange tähele, mis muutuma hakkab, kui olete otsustanud!

Lusti, rõõmu ja püsivust otsingul!

reede, 12. mai 2017

Mis minuga toimub, millega ma selle ära teenisin?

"Mis minuga toimub, millega ma selle ära teenisin?" Kas tuleb tuttav ette? Kindlasti tuleb! olen 100% veendudnud, et kõik me oleme seda lauset oma elus kasutanud. Erinevus on ainult situatsioonis. 

"Igal ühel meist on oma rada, mida käia... "  Meie pere Juuni 2015                    Foto: Anna Volmer
Elame oma tavapärast rutiinset elu, tund tunnilt, päev päevalt, aasta aastalt ja ei pane eriti tähele oma hääle kõla ja infot, mida edastame. Kui ükspäev seda tegema hakkame, siis on tunne, et parem oleks üldse vait. Põhjusel, et info, mis sealt kostub on täis duaalsusi ja ettemääratust. Jõuame lauseni, mida õnnestub meil lugeda, kuulda kõikjalt- Me ise loome oma REAALSUST. Esmalt mõtetena, siis sõnadena ja sealt edasi tegudena, kas siis teadlikult või mitteteadlikult. Keskenduks täna pigem mitteteadlikule poolele!
Oleme käinud koolis, lõpetanud kõrgkoolid jne, ühesõnaga oleme intellektiga olevused. Meil on võime mõelda ja analüüsida, teha järeldusi ning otsuseid. Mida me veel hästi oskame on arvustada!

Väga tihti leiame end situatsioonidest, kus arutletakse kellegi isiklikku situatsiooni, elu, otsust, mida iganes! See tuleb meil nii hästi välja, võtame tuld juurde, satume ekstaasi ja juttu jätkub kauemaks. Kindlasti on tuttav olukord! 
Räägime, kuidas keegi tegi ühe või teise otsuse, sattus täbarsse olukorda ja on seal olukorra keerises. Väga lihtne on jõuda antud tegevuses piirini, mis võib Sinu jaoks, kes arutled teiste tegemiste üle, osutuda ohtlikuks reaalsuseks. 
Üldjuhul, sa poetad kuskil arutelus mõne lause, mis hakkab Sinu reaalsust kujndama. Mis on sealjuures aga kurb - teed seda tahtmatult! Enesele teadmata oled oma hinge skripti kirjutanud ühe või mitu kõrvalteed, mille pead läbi käima ennem, kui jõuda tagasi kiirteele.  Need saatuslikud laused on midagi sarnast: "ma ei saa aru, kuidas tal...; mul ei mahu pähe, kuidas see õnnestus ei õnnestunud...; Miks ta nii tegi, on küsimus... jne jne. 
Sellised sõnade kombinatsioonid edastavad alateadvusesse info, et tahad need situatsioonid järele proovida, kuna ei saa nendest aru!

Universum võtab soovi vastu ja kuvab Sulle sarnase olukorra, kus on isiklikult võimalik antud situatsioon läbi elada. Siin ei mängi aga rolli sinu enese HINGE tee, vaid sa oled pööranud sisse kellegi teise hoovi, et lähemalt VAADATA ja KOGEDA. Olles seda teinud võib tunduda antud situatsioon sulle kuidagi võõras, Sa ei mõista, miks on see sinuga juhtunud? Esitadki endale küsimusi,: "Miks see minuga juhtus? Mida olen teinud, et minuga sellised asjad juhtuvad?!" Vastus on lihtne - oled elanud kellegi teise elu ja Sind on seeläbi pandud tema elukogemusi maitsma.
Kas nüüd on Sinu vastus samasugune nagu siis, kui võtsid õiguse kellegi elu arvustada? Kas on lihtne otsustada, kuidas käituda ja mida teha? Üldjuhul on vastus eitav. Situatsioon võib olla ka kordades raskem, sest sind pannakse proovile. Leia tee labürandist välja ja sa oled kogemuse võrra rikkam.

Sinu duaalsus on lahendatud. Nüüd tead, mis tunne on seista ühes otsas ja tead, mis tunne on seista ka teises otsas. Läbitud on jällegi üks elukogemus, millest loodetavasti on saanud taas üks õppetund. Kui antud õppetund on läbitud ja sa oled enda jaoks teadvustanud põhjuse ja tagajärje vahelise seose, ei pea enam kartma, et seisad taaskord küsimuse ees: "Miks see minuga pidevalt juhtub?" 
Kas on võimalik, et saad nüüd oma isiklikku kiirteed jätkata? 
Seda ei oska mina vastata, on võimalik, et sul on veel mõni kõrvaltee läbi käia, kuid kindel on see, et püsivuse ja tahte korral õnnestub sul lähim tee KIIRTEELE tagasi leida. On vaja keskenduda OMA teele, siis juhivad teeviidad Sind eluteele tagasi sujuvalt ning ümbersõite ja kõrvalteid on elus järjest vähem.

Head teed...



laupäev, 6. mai 2017

Ootused, ei lase tulla...


Üldjuhul kõik teame, kuhu koondame tähelepanu, koondub energia! Koondatud energia hakkab Sinu jaoks tööle... samuti kuuleme ka soovitusi- "korrake positiivseid, jaatavaid afirmatsioone", kuid ikkagi midagi ei liigu eesmärgi suunas!?

Kus on siis tõde? Mida uskuda ja mida mitte? 

Mõlemal juhul on tõde olemas, see on piltlikult öeldes kahe teraga mõõk! Ühes otsas oleme oma eesmärgi püstitanud ja energia hakkab meie jaoks tööle. Teises otsas on aga klammerdumine. Soovime teatud tulemust nii palju, et ei suuda keskenduda enam oma tavapärasele elule. Antud eesmärk on vallutanud kogu meie tähelepanu ja aja. Ühel hetkel justkui ei suudagi enam millelegi muule keskenduda, kui oma püstitatud eesmärgile või soovile. Kirjeldatud punkti jõudes oleme  kukkunud iseenda kaevatud auku ja sealt välja ei saa ennem, kui loobud või lased lahti oma  tekitatud kinnisideest. 

Elu üks lihtne tõde on see, et tuleb saavutada tasakaal ja mõõdukus. Ei ole vahet, millega tegeleme. Oluline on õppida tegutsema nii, et keha, meel ja vaim on üksteisega tasakaalus, ainult siis harmoniseerub meie ümbrus ime väel ja igasugused ummikseisud hakkavad sujuma ja lahti hargnema nagu lõngakerad sündmustena üksteise järel, mis tunduvad esmapilgul kokkusattumustena, kuid järele mõeldes ei ole võimalik, et sellise täpsusega sündmused üksteise järel saavad toimida juhtumisi! 

Lahenema hakkavad olukorrad täiesti "juhuslikult". Sinu ellu tulevad uued inimesed, teatud inimesed jäävad tahaplaanile, hakkad olema nö. õigel ajal õiges kohas, sulle pakutakse erinevaid võimalusi lahendustena- tuleb vaid teha nö. õige valik. 


Kuidas on võimalik õiget valikut teha? 

Õige vastus tuleb alati järsku ja kohe ja see tundub sel hetkel ainuõigena. Juhul, kui mõistus hakkab südamehäält segama, tekib iseendaga arutelu.  Hakkad erinevaid olukordi hindama ning läbi mõtlema. Antud tegevus annab märku, et oled rajalt kõrvale nihkunud. Elu on näidanud, et kõige õigemad otsused tehakse hetkega - lihtsalt tead, et pead üht või teist asja tegema, kuskile minema, kellelegi helistama jne, jne. 
Veidi pikemalt saad valikute teemal lugeda postitusest "Olla või mitte olla... see on valik!"

Olen olnud nii kaua, kui end teadlikult mäletan EESMÄRKIDE inimene. Koolieast juba mäletan, kuidas valisin eeskujuks välja endast veidi targema õpilase, kellega hakata end joondama. Tekkis nii öelda hasart - kas suudan olla temaga ühel tasemel, kas saan kontrolltöös viie nagu tema või saan nelja? Loomulikult saades nelja, tundsin end rumala ja hädavaresena, kes pole veel piisavalt hea, et väärida kiitust- Tubli, said hästi hakkama! 
Koolipingist ülikooli, jätkates sama mustrit ja ülikoolist tööpostile, ikka jälgides sama mustrit, kuni vastu tuli ummikseis. Aga sellest olen oma blogis eelnevalt juba pikemalt kirjutanud. 

Sellised mustrilised käitumised on meie sisse kodeeritud uskumustena, mille järgi alateadvus töötab. Üldjuhul on mustrtid mällu kootud kuskilt lapsepõlvest või noorukieast, olles mõjutatavad keskkonnast ja ümbruskaudsetest olulistest inimestest. On mitmeid võimalusi, kuidas mustrid ehk uskumused meisse on istutatud. Need võivad olla tulnud meie vanematelt, õpetajatelt, vanavanematelt, treeneritelt või teistelt inimestelt, kellele alt ülesse vaatasime ja keda usaldasime.

Näiteks võin tuua situatsiooni, kui vanemad mind 3 aastaselt  hetkeks üksi jätsid, kuni jõudis minu juurde vanaema. Mulle öeldi vanemate poolt "Kristel ole nüüd tubli, emme ja issi peavad minema, kuid vanaema kohe tuleb sinu juurde, sa oled tubli türdruk saad kindlasti hakkama!"  Sellest piisas, et minu elu alatiseks muuta. Sel päeval, kui antud uskumuseni jõudsin (läbi piinava migreeni hoo, mis kestis 2 päeva, kuni minu kursuse juhendaja suunas mind oma uskumusele). Koodi lahendas uskumus, mille olin kodust kaasa võtnud - vabakasvatus ja sellega kaasnev vastutus. 

Olin täielikult hämmingus kui see lugu pinnale tuli! Olin alati hinnanud, et meil oli vabakasvatus. See tundus privileegina, et saime iseseisvalt otsustada juba suhteliselt varajases lapsepõlves oma elukese üle. Kuid samas teadvustan nüüd, et loomulikult oli see lapsele katsumus, kui nii varakult tuli hakata iseenda eest vastutama. Ei olnud kedagi süüdistada, kui tegid ühe või teise otsuse. 
Siiski ei saa öelda, et kuidagi saan oma minevikku kahetseda. Kui ei oleks olnud antud uskumust, ei oleks ma kindlasti olnud nii ambitsioonikas ja edasipürgiv. Antud kasvatusviis andis mulle võimaluse olla julge ja teha pööraseid valikuid, kuna olin otsuste tegemist juba maast ja madalast harjutanud. 
Kõigel on aga piir ja lõputult ei saa edasi ja edasi pürgida.  Kui piir tuleb, siis inimene murdub ja siin punktis ongi igal ühel meist valiku koht. Tuleb langetada otsus, et nii enam edasi minna ei saa ning miskit on vaja muuta! KUIDAS on esimene küsimus ja sealt rida järgmiseid küsimusi...!?

Esimene soovitus on siiski AEG MAHA! 
Antud hetkest alates lähevad meeled lõdvestunud seisundisse ning adrenaliini produtseerimine organismis lõpetatakse, mille tulemusena kortisooli tase langeb. Kui keha ja meel on lõdvestunud hakkavad kuskilt Sinuni jõudma vaiksed sõnumid. Esialgu ei pruugi neist aru saada. Võib tunduda, et tore küll, nüüd hakkan veel hulluks ka minema!  Saan Sind lohutada - kaugel sellest- see on märk, et sinu ISE soovib sinuga kontakti saada ja anda sulle juhtnööre, KUIDAS edasi!?

Esialgu on ennast väga keeruline usaldada põhjusel, et oled väga katki. Loomulikult soovitan ma selles etapis leida tee terapeudini, kes aitab Sinu situatsiooni suuremas pildis teadvustada. 
Peagi hakkab Sinu enesetunne paranema ja ilmnema ka teadmine, miks oli vaja see periood elus läbida? Eelpool kirjeldatud kahe teraga mõõk hakkab oma olemust lahti lõikama. Saad aru, miks oli vaja kogeda üldjuhul väga  koledat ja rasket perioodi. Antud periood tõi Sulle teadmise ja oskuse, kuidas tuleb erinevaid situatsioone elus hinnata ja kuidas tulevikus rasketest olukordadest üle olla ja mitte langeda madalatesse emotsioonidesse. 
Raskest elusituatsioonist väljatulek arendab Sind end usaldama ja õpetab oma intuitsiooni kuulama. Eneseusaldusest saab harjumus ja seetõttu muutub elu üha ilusamaks, päikselisemaks ja lihtsamaks, olenemata sellest, et elu rütm kohtab endiselt paremaid ja kehvemaid hetki. Vahe on aga selles, et enam ei ole vaja sildistada elu situatsioone, sest sa ei tea veel, kas tegemist on hea või halvaga isegi juhul, kui antud hetkel oleme võimelised hindama seda situatsiooni heaks või halvaks!

Siinjuures on väga hea lõpetada postitus Artur Alliksaare luulega "Aeg"
    "Võta AEG MAHA ja vaaata, mis juhtub!"
   Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
    On ainult hetk, milles viibime praegu.
    Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
    Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
    
    Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
    Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
    Elul on tung kanda edasi elu,
    jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
    
    Ei ole möödund või tulevaid aegu.
    On ainult nüüd ja on ainult praegu.
    Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
    Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
    
    Ei ole mõttetult elatud aegu.
    Mõte ei pruugigi selguda praegu.
    Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
    Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
    
    Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
    Alles jääb hetk, milles asume praegu.
    Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
    kui seda jäävust ka meeled ei taju.



Eelmine postitus.

Miks meditatsioon muudab Sinu elu?

Vaimne heaolu on alus Sinu füüsilisele heaolule, aga kuidas seda saavutada? Vastus küsimusele on MEDITATSIOON🧘‍♀️ Kutse meditatsioonile!  ...

Enim loetud postitused