Juba mõnda aega on mind juhendatud kirjutama teemal "Elu on lill". Tavaliselt on see ütlus, mida tarvitame ja kuuleme enda ümber, kui kogeme midagi head, innustavat ja ilusat. Tõsi see on, elu tegelikult ongi lill. Kuid palju meist on mõelnud selle ütluse sügavust ja tõelist tähendust, mis sellega kaasneb?
Elu tekib seemnest, mis armastusega või instinktina istutatakse naisorganismi üsasse ja sellest seemnest hakkab virguma uus elu. Olenevalt eluvormist võtab uue elu loomine aega erinevalt. Teatavasti inimese puhul 9 kuud, loomade puhul toimub see oluliselt kiiremini ja väga erinevalt, taimede puhul saame tulemusi näha juba üsna pea, kui just ei ole tegemist näiteks bambusega, mis esmalt kinnistab end korralikult maapinda ja kasvab pinna alt. Kui kord on jõud saavutatud, siis hoidke alt- mina tulen. Juba mõne rea järel mõistame, kui suhteline on tegelikult elu ja kui palju erinevaid võimalusi pakub elu loomine rääkimata siis elu elamisest.
 |
| "Elu on lill" |
Oma postituses soovingi lugejaid panna rohkem mõtlema elule, mida sümboliseerib lill. Lilli on meie ümber erinevaid ja iga taim on omamoodi unikaalne ja erinev. Erinevus saab alguse juba pinnasest, kus lill virgub. Pinnas on kas aluseline või happeline, mineraalide rohke või vaene, savine või mullane, märg või kuiv jne, jne. Seda nimetame kasvualaks, mis annab seemnele eelduse kasvada just täpselt selliseks, millised on antud pinnasest tulenevad omadused. Eeldused kinnitada end maapinda, koguda jõudu ja sirguda. Kui aga kasvuala ei ole nii sobiv, siis vajab seeme rohkem aega ja jõudu end sirutamaks.
Loodus ei sunni end takka vaid lähtub täpselt ette antud oludest, mis parasjagu on. Loodus kohaneb oludega ja tegutseb vastavalt olemasolevale või harjumuspärasusele. Kui taim on harjunud kasvama kuivas kasvualas, siis leiab ta viisid, kuidas end elus hoida ja ei vaja palju vett ja toitu end elus hoidmiseks. Kui aga taim on harjunud vesise ja mineraalide rikka pinnasega, on tagajärjed kurvemad. Veepuuduses taim närbub, sest ta ei ole kohanenud selliselt kasvama ja kohanemine on oluliselt keerulisem, kui on harjutud küllusega ja järsku seda ei ole. Võib ka olla vastupidi, kus taim kastetakse üle ja viimane ei ole lihtsalt valmis ennast kohandama küllusele, ta ei saa selle koormaga hakkama ja tulemus on nagu eelmise näte puhul, aga vastupidi- üledoos. Seega on äärmiselt oluline kohaneda muutustega aeglaselt ja omas tempos, et mitte tasakaalu kaotada ning hukatusse langeda.
Loodus ei sunni end takka vaid lähtub täpselt ette antud oludest, mis parasjagu on. Loodus kohaneb oludega ja tegutseb vastavalt olemasolevale või harjumuspärasusele. Kui taim on harjunud kasvama kuivas kasvualas, siis leiab ta viisid, kuidas end elus hoida ja ei vaja palju vett ja toitu end elus hoidmiseks. Kui aga taim on harjunud vesise ja mineraalide rikka pinnasega, on tagajärjed kurvemad. Veepuuduses taim närbub, sest ta ei ole kohanenud selliselt kasvama ja kohanemine on oluliselt keerulisem, kui on harjutud küllusega ja järsku seda ei ole. Võib ka olla vastupidi, kus taim kastetakse üle ja viimane ei ole lihtsalt valmis ennast kohandama küllusele, ta ei saa selle koormaga hakkama ja tulemus on nagu eelmise näte puhul, aga vastupidi- üledoos. Seega on äärmiselt oluline kohaneda muutustega aeglaselt ja omas tempos, et mitte tasakaalu kaotada ning hukatusse langeda.
Kui palju aga inimesed lähtuvad loodusseadustest oma elu korraldades? Kui alustada päris algusest siis On palju erinevaid kodusid ja laste kasvatamise viise. On kodusid, kuhu lapsed sünnivad küllusesse ja on kodusid, kus külluse asemel on puudus on ka kodusid, kus külluse või puudusega käsikäes käib ükskõiksus ja tundevaegus. Siin saab paralleele tuua loodusega, kus eelnevalt kasutasin kasvupinnase näidet, kuid lapse kasvatamine ja lapsest täiskasvanuks saamise kasvupinnase määravad siiski üldjuhul meie vanemad, kodu ja selle ümbruses olevad inimesed.
Oluline on esmalt katta ära võsukeste esmavajadused: vesi, toit, puhas õhk ja soojus. Kindlustada turvalisus vanemate ja kodu näol, väljendada lastele oma tundeid ja emotsioone. Sealjuures õpetades neile ise sama tegema- väljendada oma tundeid selliselt nagu nad oma tundeid tunnevad, mitte kasvatada neist nö "head last" kes peaks oma emotsioone ja tundeid vaos hoidma ja püüdma säästa oma vanemaid tundmast häbi. Paljud meist on kindlasti oma lapsepõlves kuulnud väljendit" ole siis HEA LAPS ja ära mulle HÄBI tee! "
Tegemist on hästi kasvatatud lapsega, kui ta on korralik, vaoshoitud ei nuta ei naera ei räägi, kui tal seda palutud pole. Kui laps seda kõike oskab teha, siis on järelikult vanemad hästi hakkama saanud ja sirgunud on "HEA LAPS".
 |
"Kasvamise etapid ehk Maslowi püramiid" autor: teadmata
|
Heites pilgu ülal olevale Maslowi püramiidile näeme selgelt, mida inimene kasvuks vajab. Oluline on, et iga alustala oleks tugevam, kui pealmine osa püramiidist. Juhul, kui see nii ei ole, siis püramiid püsti ei sesia, sest ei ole alustala, mis järgmist osa püsti suudaks hoida. Kui näiteks füsioloogilised vajadused on jäänud vajaka, siis võib juhtuda, et inimene on nõrk ja palju haige, kuna ta on kasvanud ülesse kehavs kasvualas. Elamaks aga täiskasvanuna täisväärtuslikku elu, peab see inimene palju kulutama oma energiat ja raha täitmaks alustala tühimikku, mis püramiidis on vajaka jäänud. Juhul, kui on oskus ja tahe seda tühimikku üldse täita.
Igapäevaselt puutun kokku situatsioonide ja inimestega, kus on võimalik järeldada, missuguse puudujäägiga Maslowi püramiidis on tegu. Kuid kahju on sellest, et puudujäägi korral ei keskenduta puudujäägi tekitanud vajaduse rahuldamisele vaid näilikult püütakse asendada puudujääk materiaalse maailma vajadustega, kas siis süüdistades iseennast või teisi puuduste olemasolus või ihaldades asju, mis aitavad tühimikku täita.
Kui puudu on turvalisusest, siis otsitakse erinevaid tegevusi või inimesi, mis aitaks neil oma aega sisustada ja elimineerida võimalust, et nad oleksid üksi. Kui puudu on jäänud lähedusest ja armastusest, siis püütakse tõmmata endale tähelpanu, mis väljendub üldjuhul erinevates käitumisviisides.
Laste puhul näiteks jonnis ja täiskasvanute puhul tavaliselt ära arvamise mänguna, kus paugutatakse uksi või ollakse pahane. Kui aga küsitakse, kas saan sind kuidagi aidata või mis on viga, siis on vastus: "mul ei ole midagi viga".
Väga levinud on ka viis, kus armastusevajadus täidetakse asjade ostmisega, kas siis endale või kellelegi teisele. Kui sa teed seda iseendale, siis sa püüad endale tekitada tunde, et oled väärt neid asju, kui teed seda kellelegi teisele, siis sa püüad jagada armastust asjade näol, sest sa teisiti ei oska.
Laste puhul näiteks jonnis ja täiskasvanute puhul tavaliselt ära arvamise mänguna, kus paugutatakse uksi või ollakse pahane. Kui aga küsitakse, kas saan sind kuidagi aidata või mis on viga, siis on vastus: "mul ei ole midagi viga".
Väga levinud on ka viis, kus armastusevajadus täidetakse asjade ostmisega, kas siis endale või kellelegi teisele. Kui sa teed seda iseendale, siis sa püüad endale tekitada tunde, et oled väärt neid asju, kui teed seda kellelegi teisele, siis sa püüad jagada armastust asjade näol, sest sa teisiti ei oska.
Kui lapsed on väikesed, siis ei vaja laps peale oma füsioloogiliste vajaduste ja oma vanemate, kes on valmis pakkuma lastele püramiidi 3 esimest alustala, mitte midagi muud.
Lasteaiad on tekitatud täiskasvanute vajadusest, mitte aga sellepärast, et last peaks hakkama harjutama seltsima. Meie ühiskond on selle vajaduse meile tekitanud, sest lapsevanematel ei jää muud üle, kui viia lapsed sotsialiseeruma. Kuigi nad alles õpivad ennast turvaliselt tundma ja leidma seda armastust, mida me eluks nii tohutul määral vajame.
Oluline on siinjuures vanemate teadlikkus Maslowi püramiidist ja vastutus, mida nad oma lapse kasvatamisel võtavad. Kui lapsevanemad on valmis võtma vastutust, et nende kasvamist mõjutab siiski kodu, siis on ka lastel see teadmine olemas. Kui aga lapsevanemad arvavad, et nende lapsed peab ülesse kasvatama lasteaia kasvatajad, kes peavad õpetama oskust lapsel areneda, siis jääb lapses ilmselgelt puudu nii turvalisusest kui ka armastusest ja soojusest.
Arvestades lasteaia kasvatajate arvu rühma peale ei ole see lihtsalt füüsiliselt võimalik ja kindlasti ei ole see ka eesmärk omaette. Laps peab saama kodust kaasa teadmise, et ta on lasteaias hoitud ja tal on seal turvaline olla seniks, kuni ema ja isa lapse taas koju viivad.
Oluline on siinjuures vanemate teadlikkus Maslowi püramiidist ja vastutus, mida nad oma lapse kasvatamisel võtavad. Kui lapsevanemad on valmis võtma vastutust, et nende kasvamist mõjutab siiski kodu, siis on ka lastel see teadmine olemas. Kui aga lapsevanemad arvavad, et nende lapsed peab ülesse kasvatama lasteaia kasvatajad, kes peavad õpetama oskust lapsel areneda, siis jääb lapses ilmselgelt puudu nii turvalisusest kui ka armastusest ja soojusest.
Arvestades lasteaia kasvatajate arvu rühma peale ei ole see lihtsalt füüsiliselt võimalik ja kindlasti ei ole see ka eesmärk omaette. Laps peab saama kodust kaasa teadmise, et ta on lasteaias hoitud ja tal on seal turvaline olla seniks, kuni ema ja isa lapse taas koju viivad.
Kasvades vajadused suurenevad ja umbes 6-7 aastaselt tunneb laps vajadust kuuluda gruppi või alustada sotsialiseerumist nn. välise maailmaga.
Vajadus sotsialiseerumise järgi ja vajadus esimeste suuremate sõprade järele, kellega neil meeldib aega veeta. Väljendamine aga peegeldab käitumist, mida ta on kasvupinnaselt pärinud ja õppinud. Kas on õpetatud olema nö "HEA LAPS" või on lapsel lubatud olla ka nö "PAHA LAPS". Piirid aga peavad olema seatud vanemate poolt. Piirid mille sees laps õpib vastavalt olukorrale käituma ning seejuures teadvustama, mis on kohane käitumine ja missugune mitte. Kohase käitumise juures tuleks silmas pidada lihtsat tõde: "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse". Kui laps mõistab selle tähendust, siis oskab ta vastu võtta otsuseid erinevatele olukordadele reageerida.
Vajadus sotsialiseerumise järgi ja vajadus esimeste suuremate sõprade järele, kellega neil meeldib aega veeta. Väljendamine aga peegeldab käitumist, mida ta on kasvupinnaselt pärinud ja õppinud. Kas on õpetatud olema nö "HEA LAPS" või on lapsel lubatud olla ka nö "PAHA LAPS". Piirid aga peavad olema seatud vanemate poolt. Piirid mille sees laps õpib vastavalt olukorrale käituma ning seejuures teadvustama, mis on kohane käitumine ja missugune mitte. Kohase käitumise juures tuleks silmas pidada lihtsat tõde: "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse". Kui laps mõistab selle tähendust, siis oskab ta vastu võtta otsuseid erinevatele olukordadele reageerida.
 |
" Kas jonn on kasvatamatuse tunnus?" Foto: Anna Volmer
|
Kool annab lapsele alustala ja esmase silmaringi, mis maailmas kõike põnevat toimub. Kui kooliaeg on mänguline ja ei baseeru ainult hinnangusüsteemist lähtudes, on lapsel põnev. Ta saab tunda ennast vabalt, avastada ning proovida, kukkuda ja komistada, tõusta püsti ja proovida uuesti. Kui ta saab aru, et tal on lubatud kukkuda ja komistada, siis ei teki ka kukkumisel HÄBI ega SÜÜD, kui aga kukkumine ja komistamine on häbiväärne ja rumal, siis on ilmselt lapsele tekitatud ka traumaatiline kogemus, mis viiakse sündmusena alateadvusesse.
ALATEADVUSES asuvad aga meie kogemused ja sündmused, mida me ei soovi endale teadvustada ja seetõttu hakkab inimene, antud juhul laps, seda kogemust vältima. Kogemuse vältimine võib avalduda erinevalt. Kes hakkab end pidama rumalaks ja seetõttu kompenseerib end piitsutamisega, mis tähendab, et ta hakkab tegema kõik selleks, et keegi ei peaks teda rumalaks.
Teine äärmus on see, et ta hakkab end peitma ja tegelema tegevustega, kus ta ei pea sellise tundega kokku puutuma. Laps hakkab kooli vältima ja leiab endale sõbrad ja tegevused, kus ta end rumalana tundma ei pea, mis tähendab, et hakkab koolist puuduma ja näitama end küljest, kus ta SAAB tähelepanu ja kus teda antud tegevuste eest TUNNUSTATAKSE, milleks võivad olla siis nö gängid jms. Samuti saavad nad sellisel juhul ka oma vanemate tähelepanu, milleks on üldjuhul samuti negatiive suhtumine tema tegevusse. Seepeale tunneb laps end veel sandimini ja hakkab vältima ka kodust olukorda, kuna teda ei aktsepteerita ka seal sellisena nagu ta on või siis ei märgata tema puudujääke, mida lapsel on tegelikult vaja täita. Seda ei tea ka laps ise, kuna kogu stsenaarium põhineb alateadlikul käitumisel.
Tekkinud on nö surnud ring, millest väljumisel on oluline tuvastada puudujääk Maslowi püramiidist. Kui seda ise ei suudeta teha, siis soovitan lapsevanematel abi otsida terapeudi juurest. Terapeudiga koostöös on võimalik tervendada nii vanemat ennast kui ka nende lapsi. Olenevalt lapse vanusest on tegelikult võimalik muuta lapse käitumist pelgalt sellest, kui vanem ise otsustab pöörduda terapeudi juurde. Olen ka eelnevalt oma postitustes peatunud teemadel, kus meil tuleb aru saada faktist, et me ei saa muuta teisi, me saame muuta vaid ISEENNAST. Seda tehes, muutub väline meiega kaasa.
Nooremate laste puhul võib piisata sellest, kui ema ja isa iseendaga tegelevad ja saavad aru, missugusest alustalast neil endal puudu on jäänud. Olematut ei ole võimalik edasi anda! Me pärime vanematelt puudused ja voorused - nii lihtne see ongi. Küsimus on selles, kas laps pärib neid puudusi kompenseerides või vältides ja vastavalt sellele tekivad ka tema harjumused ja iseloom.
Meie, täiskasvanute kohustus ja vastutus on neid puudusi ja voorusi tähele panna ja mõista ja võimaldada neid muuta. Muutmiseks on vaja aga teadlikku eluviisi iseendast ja ümbritsevast. Siis me saame aidata lillel sirguda täpselt nii pikaks ja tugevaks, kui see lill oma eeldustelt ja sordilt olema peaks. Kui näiteks on tammetõrust hakanud sirguma väike tamm, siis me ei saa tammest kasvatada vahtrapuud, kuna lapsevanemale meeldiks vaher rohkem. Temast tuleb ikkagi tamm ja me peame seda fakti aktsepteerima ja aitama kaasa, et sellel tammel oleks ümber piisavalt palju ruumi, kuhu oma oksi sirutada ja piisavalt tammele sobilik pinnas, kuhu ta saab oma juuri istutada.
Peame arvestama lapse soovide ja huvidega tema kasvades, sest selle lapse lõppeesmärk on TEMA ENESETEOSTUS, mitte vanemate soov või nende tegemata jäänud unistused. Me kõik tunneme, et ELU on LILL vaid siis, kui lähtume oma südame häälest ja tegevusest, mida me naudime ja mida ka teised naudivad, kui seda teeme. Peame leidma ISEENDA ja teadmise KES ME OLEME, siis saame ka end selliselt väljendada ja antud juhul ei ole ka enam väga oluline, millega siis tegeleme, sest me väljendame ISEENNAST ja seda on võimalik teha mistahes alal või tööpostil. Lisaboonus on see, kui saame ühildada oma hobi ja töö, mis meile rõõmu toob ja seeläbi rõõmustab ka teisi meie ümber.
ALATEADVUSES asuvad aga meie kogemused ja sündmused, mida me ei soovi endale teadvustada ja seetõttu hakkab inimene, antud juhul laps, seda kogemust vältima. Kogemuse vältimine võib avalduda erinevalt. Kes hakkab end pidama rumalaks ja seetõttu kompenseerib end piitsutamisega, mis tähendab, et ta hakkab tegema kõik selleks, et keegi ei peaks teda rumalaks.
Teine äärmus on see, et ta hakkab end peitma ja tegelema tegevustega, kus ta ei pea sellise tundega kokku puutuma. Laps hakkab kooli vältima ja leiab endale sõbrad ja tegevused, kus ta end rumalana tundma ei pea, mis tähendab, et hakkab koolist puuduma ja näitama end küljest, kus ta SAAB tähelepanu ja kus teda antud tegevuste eest TUNNUSTATAKSE, milleks võivad olla siis nö gängid jms. Samuti saavad nad sellisel juhul ka oma vanemate tähelepanu, milleks on üldjuhul samuti negatiive suhtumine tema tegevusse. Seepeale tunneb laps end veel sandimini ja hakkab vältima ka kodust olukorda, kuna teda ei aktsepteerita ka seal sellisena nagu ta on või siis ei märgata tema puudujääke, mida lapsel on tegelikult vaja täita. Seda ei tea ka laps ise, kuna kogu stsenaarium põhineb alateadlikul käitumisel.
Tekkinud on nö surnud ring, millest väljumisel on oluline tuvastada puudujääk Maslowi püramiidist. Kui seda ise ei suudeta teha, siis soovitan lapsevanematel abi otsida terapeudi juurest. Terapeudiga koostöös on võimalik tervendada nii vanemat ennast kui ka nende lapsi. Olenevalt lapse vanusest on tegelikult võimalik muuta lapse käitumist pelgalt sellest, kui vanem ise otsustab pöörduda terapeudi juurde. Olen ka eelnevalt oma postitustes peatunud teemadel, kus meil tuleb aru saada faktist, et me ei saa muuta teisi, me saame muuta vaid ISEENNAST. Seda tehes, muutub väline meiega kaasa.
Nooremate laste puhul võib piisata sellest, kui ema ja isa iseendaga tegelevad ja saavad aru, missugusest alustalast neil endal puudu on jäänud. Olematut ei ole võimalik edasi anda! Me pärime vanematelt puudused ja voorused - nii lihtne see ongi. Küsimus on selles, kas laps pärib neid puudusi kompenseerides või vältides ja vastavalt sellele tekivad ka tema harjumused ja iseloom.
Meie, täiskasvanute kohustus ja vastutus on neid puudusi ja voorusi tähele panna ja mõista ja võimaldada neid muuta. Muutmiseks on vaja aga teadlikku eluviisi iseendast ja ümbritsevast. Siis me saame aidata lillel sirguda täpselt nii pikaks ja tugevaks, kui see lill oma eeldustelt ja sordilt olema peaks. Kui näiteks on tammetõrust hakanud sirguma väike tamm, siis me ei saa tammest kasvatada vahtrapuud, kuna lapsevanemale meeldiks vaher rohkem. Temast tuleb ikkagi tamm ja me peame seda fakti aktsepteerima ja aitama kaasa, et sellel tammel oleks ümber piisavalt palju ruumi, kuhu oma oksi sirutada ja piisavalt tammele sobilik pinnas, kuhu ta saab oma juuri istutada.
Peame arvestama lapse soovide ja huvidega tema kasvades, sest selle lapse lõppeesmärk on TEMA ENESETEOSTUS, mitte vanemate soov või nende tegemata jäänud unistused. Me kõik tunneme, et ELU on LILL vaid siis, kui lähtume oma südame häälest ja tegevusest, mida me naudime ja mida ka teised naudivad, kui seda teeme. Peame leidma ISEENDA ja teadmise KES ME OLEME, siis saame ka end selliselt väljendada ja antud juhul ei ole ka enam väga oluline, millega siis tegeleme, sest me väljendame ISEENNAST ja seda on võimalik teha mistahes alal või tööpostil. Lisaboonus on see, kui saame ühildada oma hobi ja töö, mis meile rõõmu toob ja seeläbi rõõmustab ka teisi meie ümber.
Tean, et on olemas väljend: "Elu on nagu lill, mida rohkem sitta, seda paremini õitseb"
Ma saan sellest välendist aru ning võin tänaseks sellega nõustuda. Kuna olen läbi käinud sitast, oskan näha elu erinevaid tahke. Kuid...täna, kus inimesed muutuvad üha teadlikumaks oma tegevustest ja elu vaimsest poolest, siis ma ei arva, et meie lapsed peaksid kõike seda kogema ja kordama. Meil on võimalus anda neile oluliselt teadlikum viis lähenemaks elule, kui lillele- mis tegelikult on ju ilus ja võimaluste rohke.
Meie otsustada on KUIDAS elu neile kuvame. Kas kuvame elu kui raskuste rada, mille peame läbima, et saaks õide puhkeda või saame neile kuvada elu, kui õnnistuste ja teadlike valikutega teekonda, mis annab meile võimaluse teha otsuseid ja teadvustada, et me ise loome oma elu.
See on meie, lapsevanemate valik... ja valik sellisel juhul peab olema vastutust võttev ja vastutust õpetav.
Ma saan sellest välendist aru ning võin tänaseks sellega nõustuda. Kuna olen läbi käinud sitast, oskan näha elu erinevaid tahke. Kuid...täna, kus inimesed muutuvad üha teadlikumaks oma tegevustest ja elu vaimsest poolest, siis ma ei arva, et meie lapsed peaksid kõike seda kogema ja kordama. Meil on võimalus anda neile oluliselt teadlikum viis lähenemaks elule, kui lillele- mis tegelikult on ju ilus ja võimaluste rohke.
Meie otsustada on KUIDAS elu neile kuvame. Kas kuvame elu kui raskuste rada, mille peame läbima, et saaks õide puhkeda või saame neile kuvada elu, kui õnnistuste ja teadlike valikutega teekonda, mis annab meile võimaluse teha otsuseid ja teadvustada, et me ise loome oma elu.
See on meie, lapsevanemate valik... ja valik sellisel juhul peab olema vastutust võttev ja vastutust õpetav.
Lillelist sügist kõigile!
