Järgmine peatus on...?

Kevad on jõudnud Eestimaale ning eelduste kohaselt pugenud ka põue. Päike on olnud kui kingitus ning suurepärane energia laadimise allikas. Tunneme end taas innnukalt, täis jõudu sammumaks edasi! Edasi? Oot-oot... kuhu edasi, kuhu ma õigupoolest teel olen? Mis on see, mille nimel ma igapäevaselt pingutan? Kuhu pidevalt ruttan, kas üle üldse tean, mida tahan?

Viimased on küsimused, mida peaksime juurdlema ennem, kui hakkame kuskile poole astuma ja oma energiat panustama! Küsimused KUHU MA LÄHEN? ja KES TULEB MINUGA? on kullafondist, pärinedes taas mehelt, kellest väga lugu pean - Härra Walsch.

    "Mina lähen, kas keegi ühineb?                                                                        Foto: Anna Volmer

Väga oluline on antud küsimuste järjekord,- esmalt kuhu, siis kellega, mitte vastupidi!!!  Vastupidises järjekorras jõuame ühel päeval punkti, saamata aru, kuhu jõudsime? Oleme üllatunud ja täielikus segaduses, küsides endalt: "Mida kur...dit ma siin teen, minu algne soov oli sootuks teine? Millal see juhtus, et oma järje kaotasin?" Jõudes tundmatusse, haarab meid  hirm ning segadus!  Võid tunda end justkui turistina võõras linnas teadmata, kus miskit toimub?
Suure tõenäosusega küsid: "Vabandust, oskate juhatada suunda?" Kohalik kodanik aitab Sind hea meelega, küsides vastu: " Jah loomulikult, kuhu on Teil soov minna?" Turistina võõras linnas, ei ole Sul aga aimugi ning vastuseks tuleb see tüüpiline lause - MA EI TEA,...! Keegi ei saa Sind aga aidata teadmata, kuhu on soov minna ning millal jõuda, isegi mitte Universum!!!

Nii mugav on anda vastutus teistele, kellega koos kulged. Seal on aga suur AGA!  Koht ei pruugi olla sinu algse sooviga kooskõlas. Teekond võis olla isegi tore, huvitav ning kaasahaarav, kuid kohalejõudes oled sa väsinud ja energiast tühi. Panustasid end tegevustele, mis Sinu olemusele  polnud vastav. Olid liialt kaasahaaratud oma kaaslaste lugudest, et unustasid tähelepanu pöörata oma teekonnale. Sihtkohta jõudes avastasid, et päikest, mida olid esialgselt läinud otsima, ei säranud!

Tõsi, päike on tegelikul täiesti olemas, kuid Sinule nähtamatu. Sinu tõde ümbritseb külm ja niiskus, sest paikned lihtsalt sellises kliimavöötmes, kus päike ilmutab end harvemini. Ühel päeval  ärgates leiad eest päikese. Oled nii õnnelik ja rõõmus, Sinus tõuseb esile armastus ja tegemisrõõm. Mõtled, et ehk tõesti ma siiski jõudsin õigesse kohta, sest päike on siiski täiesti olemas. Lähed õhtul magama hea ja rõõmsa tujuga teades, et homme on taas päiksepaisteline ilm. Hommikul avad ka silmad teades, et päike väljas juba ootab, kuid seekord tabab sind pettumus, sest päikese asemel on hoopis kosutav vihm. Oled taas tagasi alguses, tujutu, energiata, pettunud ja võib-olla isegi vihane.

Kuidas sellises olukorras siis käituda, kas pakkida asjad ja taas minna päikest otsima?

Jah tõsi, kui meie tõeline südamesoov on valdav päike, siis öeldakse, et tuleb minna oma südamesoovide suunas, kuid sel korral siis õiges järjekorras. Esmalt kuhu ja siis, kes järgneb? Kui keegi ei soovi järgneda, pead tegema valiku. Valiku puhul on oluline aga küsida, miks seda päikest tegelikult vajad, mida päike sulle peab andma, millest puudust tunned?

Võib-olla on see kõik siiski miski, mida otsid väliskeskkonnast?  Väline keskkond mõjutab Sinu emotsioone ja päeva toimetusi, esitades tingimusi: "õnnelik olen siis, kui saabub teatud väline tingimus".  Tegelik tõde on aga see, et välise tingimuse saabudes ootab ees uus tingimus, mille endale lood mõistes, et tegelikult on see päike ikkagi väsitav ja vahel on vaja pilvi ka. Päike võib olla ka energiat võttev!! Kas hakkad siis taas kotte pakkima?

Sind on aastate jooksul viidud SINU KESKMEST kaugemale ja kaugemale. Oled vajanud seltsi ja tegevusi, et end maailmale nähtavaks teha, inimesi enda ümber, kes ajaksid sind naerma ning tunneksid sinust puudust, puudutaksid sind ning ütleksid, kui tähtis ja armas sa neile oled. Kõik see ja rohkemgi veel on sundinud Sind minema kaasa kõigi nende erinevate inimeste ning tegevustega. Sa ei teadnud, et seda tehes liigud sa endast järjest kaugemale ja kaugemale! Aga miks, miks liigun endast aina kaugemale?

Vastused küsimustele peituvad alateadvuses hirmudena, mis on talletatud läbi traumaatiliste kogemuste keha erinevatesse piirkondadesse tunnetustena. Sa ei näe neid kohti, kuid tunned ja kuidas veel tunned! Ma ei usu ühtegi inimest, kes ütleb, et ta ei tunne näiteks hirmu tundes teatud keha aistingut. Olgu selleks siis pekslev süda, pinges õlad või märjaks läiniud käed. Need kõik on keha aistingud, mis reageerivad baseerudes korduvale sarnasele sündmusele, mis on alguse saanud näiteks kõige esimesest korrast, mis tekitas Sinus hirmu näiteks vastsündinuna.

Sündisid siia maailma, kuid olude sunnil jäi esmane kontakt ema rinnal olemata.  See oluline  faktor automaatselt tekitas vastsündinus ebaturvalisuse aistingu. Tulid soojast, pehmest, turvalisest keskkonnast, kus millestki polnud puudust. Ühel hetkel aga on kontakt turvalise tsooniga kadunud, ühtäkki nii palju võõrast ja suur segadus. Ema turvaline keskkond ja soojus on kadunud. Tunned end hüljatuna ning üksi- äärmiselt ebaturvaliselt. Kogu see situatsioon on jätnud vastsündinu alateadvusesse traumaatilise kogemuse, mis paikneb tema kehas. See on nüüd miski, millega peab see väike kodanik võitlema kogu ees ootava elu. Kuna antud tunne on tähistatud tema alateadvuses negatiivse sündmusena, mida vältida. Alateadvus, sinu parima sõbrana teeb kõik selleks, et antud negatiivset kogemust mitte tunda. Antud traumaatilise kogemuse tagajärjel kasvades laps automaatselt vajab inimesi enda ümber, sest üksi olemine tekitab temas ebakindlust ja hirmu. Alateadvus kaitseb selliste halbade kogemuste eest ja juhendab pidevalt valima nii öelda turvalist keskkonda enda ümber, mis tähistab seltskonda ja inimesi. 

Tegelikult see, mida vajad on just vastupidine. Oluline on trauma, mida kunagi kogesid eneses teadvustada. Mis on põhjustanud üksi jäämise osas hirmu tunde?, on küsimus, mida eneselt küsida.  See võib meil kõigil olla erinev ja antud näide on valitud suvaliselt, et paremini ilmestada mineviku kogemusi, mis võivad osaks saada väga varajases eas ning elada meie sees traumadena, keelates seetõttu kontakti meie tõelise olemusega. Minaga, kes tegelikkuses teab, et ei pea midagi kartma. Me ei peaks kartma iseennast, ometigi väga suur osa meist seda veel teevad. Jooksevad pidevalt ära iseenese eest, leides viise, kuidas ümbritseda end tegevuste või inimestega, vältimaks enesega üksi jäämist. Üksi jäädes on võimalus, et tunded saavad pääsu pinnale, kuid sinu sõber alateadvus ometigi seda ei soovi. Seepärast annab alateadvus meile pidevalt uusi juhiseid ning suurepäraseid viise, kuidas ise ennast vältida. Samas on need sündmused kõik võimalused saamaks aru, et midagi on vaja muuta, reageerides olukorrale teisiti!

Ühel hetkel me enam iseenese eest ära ei jookse, sest inimesed ja situatsioonid meie ümber muudavad selle võimaluse pea nulli lähedaseks. 

Kuidas nad seda teevad? Sa tunned end inimeste seas väga ebamugavalt- tunned, et isegi kõige lähedasemad inimesed enam ei mõsita sind, ei räägi sinuga ühist keelt, mida olid eelnevalt kogenud ning harjunud. Mis veel hullem, tunneme, et justkui ei armastata meid enam. Olemegi jäänud üksi. Endalegi teadmata oma käitumisega oleme põhjustanud  olukorra, kus ei saa enam iseenda eest ära joosta, sest pole kellega koos joosta ja pole ka kuhu joosta, sest pole aimugi KUHU- kedagi ei jookse meie ees enam!

Oleme pannud end olukorda, kus on vaja hakata oma käitumist mõtestama küsides endalt: "KUIDAS EDASI JA KUHU?" Lõpuks ometi on meid viidud momendini, kus meil on vaja võtta aeg maha ja mõista, mida oma elult õige ootame, kes oleme ning mida siin teeme?  Kui jõuame viimati mainitud küsimusteni, kinnitan, et meie tõeline elu alles algab. Lõpuks ometi oleme jõudnud punktini, mis annab aluse elu eesmärgini jõuda. Oleme jõudnud lähemale põhjusele, mille pärast oleme otsustanud veeta oma käesoleva elu just planeedil maa. 

Meie elu eesmärk ei ole siin lihtsalt hakkama saada ja elada igapäevast kannatuste rohket, takistustega tavapärast elu - lõpetada koolid, siis tööle, leida abikaasa, MURETSEDA lapsed ja kodu (eestlasele kombekohaselt, tulevad lapsed ja kodu ikka muretsedes), leida parem töökoht, võib-olla isegi kaks, sest siis on võimalus saada ka auto ja veel parem kodu, veel parem kui kaks! Alateadvus samal ajal plaksutab käsi teades, et kõik on kontrolli all ning programm töötab korralikult.

Suur osa tänapäeva täiskasvanuist allub programmile - et olla õnnelik, tuleb teha palju tööd. On tuttav sündmuste käik? Võtame endale nii suurel hulgal kohustusi ja koormaid õlgadele selleks, et ühel päeval olla õnnelik! Millal see päev tuleb? Kas üldse tuleb, kas on meil kunagi üldse piisavalt palju midagi, et olla rahul ning õnnelik ja samal ajal ka rõõmus ja vaba?

"Palju ....?"                                                 Foto: Rene Riisalu

Dr. Wayne W. Dyer on kenasti kirjutanud:

Ära mõõda oma elu saavutustega, väikeste või suurtega, mis ääristavad käidud teed...

Selle asemel ärka ja ole tänulik kõige selle eest, mida leiad oma raja äärest.

Naudi lilli, mis kasvavad seal Sinu meeleheaks. Häälesta end päikesetõusule, väikestele lastele, naerule ja lindudele. Võta see kõik vastu...

ei ole teed õnnele,     õnn ongi tee.

Mõelge selle peale ja defineerige, mis on ÕNN Teie jaoks (iga inimese jaoks ei pruugi õnn tähendada ühte ja sama). Mõelge, kas rada, millel hetkel sammute, viib välja sildini, mis tähistab jõudmist sihtkohta nimega Rõõm ja Rahu, sest Õnn on liialt lai tähis. Iial ei tea, millal sinu  Õnne valem võib muutuda.




Naudi lihtsalt teekonda Õnne seltskonnas!