Minu SUPER VISIOON tänasele olukorrale

10. oktoober oli rahvusvaheline vaimse tervise päev ja Oktoober on meil tavapäraselt vaimse tervise kuu!

Täna ei ole enam vahet, kas on sellekohane päev, kuu või aasta, antud infot on igal sammul ja omal moel on see kindlasti ka väsitav. 

Sellest lähtuvalt peatun kaastundeväsimusel ja läbipõlemisel.

Figley, C. R. (Ed.) tutvustas 1995. aastal mõistet kaastundeväsimus ja defineeris seda nii: "kurnatuse ja jõuetuse (bioloogiline, psühholoogiline ja sotsiaalne) seisund, mille põhjus on pikaajaline kokkupuude teiste kannatustega. Kaastundeväsimus on loomulik tagajärg sellele, kui oled pikka aega aidanud või soovinud aidata inimesi, kes on traumeeritud või elavad valuga."

Tuleb tõdeda, et täna on hirmu, traumeeritust ja valu niivõrd palju, et antud mõistega ei pruugi kokku puutuda vaid nö. aitajad vaid ka igaüks meist- ka Sina!

Kaastundeväsimus võib olla seisund, millega organisatsioonid püüavad toime tulla teadmata isegi selle mõiste tähendust... Organisatsioonide juhid on pinge seisundis- kimpus aja puudujäägi ja koormuse suhtega. Inimesed on väsinud ja kurnatud olukorrast maailmas, riigis, omavalitsuses ja kahjuks ka pereringis. Suur osa rahvastikust on väsimuse ja kurnatuse seisundis.

Stressi erinevad etapid.                               allikas: selfloverainbow.com

Läbipõlemine on seisund, kui inimene oma tavaelus tulenevalt pikaajalisest ülekoormusest enam ei funktsioneeri. Läbipõlemist saab selgitada läbi elustiili ja taustsüsteemi. Näiteks vähe aega, palju kliente, kehv juhtimine, puudulik toetus, rutiin, mürgine õhkkond kollektiivis, enese väärtustest üle vaatamine jne. 

Läbipõlemine on pikk protsess ja tõeline läbipõlemine põhjustab inimeses vaikeoleku, mis tähendab seda, et ollakse võimetu minema tagasi sinna, kus läbipõlemine toimus ja kõrvale jäämine senisest võib kesta isegi aastaid. Kui see nii ei ole, siis on suurem tõenäosus, et on tegemist sügava ja kroonilise stressi seisundiga ja on veel võimalik midagi ette võtta, et taastumine oleks kiirem. Tuleb esimesel võimalusel tunnistada abi vajadust ja leida endale toetajameeskond.

Mis on kaastundeväsimuse ja läbipõlemise vahe?

Läbipõlemine keskendub haigust tekitavale taustsüsteemile. Üldjuhul põhjustatud sisemisest puudu jäänud vajadustest. Kompenseeritakse neid väliste asjaoludega nagu raha, tunnustus, võim, mis justkui peaks inimesele pakkuma kindlustunnet. Lõpptulemusena jõutakse koormuseni, mis viib kurnatusse, mis halvab inimese tavapärase funktsioneerimise.

Kaastundeväsimus aga baseerub empaatial. Empaatia on kognitiivne ja somaatiline. Inimene on loodud olema tundlik ja reageerima teiste kannatusele. See oli vajalik meie liigi ellujäämisel. Oleme siiani sotsiaalsed olendid. Teiste tunded annavad meile vajalikke ohu ja/või turvasignaale. Need peaks aitama iseennast kaitsta ning tekitada ühtsustunnet. 

Siit ka reaktsioonid võitle- põgene- tardu- väljenda kiindumust, ole kaastundlik. Kui esimesed kolm elushoiu instinkti enamjaolt teada, siis viimane ehk mitte nii laialdaselt.  Viimane annab meile alateadliku teadmise, et kui on oht, siis muutun alandlikuks ja meeldivaks mitte ei väljenda oma tegelikke vajadusi/ tundeid. Toetuda teise abile/ mõistmisele, kui seda vajan on meie ühiskonnas olnud pikka aega häbimärgistatud nõrkuse ilming. Siinkohal on õhkõrn piir, kus loomulik ja terve empaatia kandub üle kaastundeväsimuseks, mis hõlmab endas sümptomeid nagu: madal töömoraal, ülesannete vältimine, langev motivatsioon, apaatia, negatiivsus, vähene rõõm varem rõõmu valmistanud tegevustest, personalikonflikt, puudumine, ärrituvus, kurnatus, isolatsioon ja emmaldumine kollektiivist ja kogukonnast ja ka eneseusu kaotus.

Kaastunne on nagu aitaja meis eneses. Kui aitaja enese eest ei hoolitse, tekib viha ja trots ja empaatiavõime kaob- tekib hävitaja meis eneses. Hävitaja vajab aga märkamist ja kuulamist- see on tema funktsioon- ta teavitab, et on vaja midagi muuta ja enesega tegeleda, et leida tasakaal ja mõistmine iseenese suhtes.

Olen elus kogenud väga erinevaid seisundeid ja rolle, mis on põhjustanud nii läbipõlemist kui ka kaastundeväsimust ja omakorda õpetanud mõistma vastutust ning erinevaid eluaspekte ja ette tulevaid takistusi: laps- õde- kiusatu- õpilane- töötaja- juhtiv töötaja- lapsevanem- abikaasa- minija- ettevõtte asutaja- tegevjuht- rotariaan- hunt kriimsilm- küünik- heleda leegiga põleja- läbi põlenu- töötu- uuesti sündinu- terveneja- tervendaja- koolitaja- terapeut, täiskasvanu, naine ja kõige selle juures eelkõige INIMENE.

Peab nentima, et paganama raske on olnud orienteeruda ja rollid on läinud omavahel täielikult puntrasse. Tänaseks õppinud rolle kasutama vastavalt olukorrale ja vajadusele ja see on väärtus, mille eest olen enesele ülitänulik!  Olen kogu see rollide kompott, mis annab võimaluse end piiritleda vastavalt olukorrale ning vabaduse ka lihtsalt olemas olla ilma, et ükski neist rollidest mind määratleks...see viimane osa on olnud mentaalselt üks raskematest kogemustest ja see vist ongi see, mis annab meile taju inimeseks olemisel - human being- võtta vastu oma olemasolu ka siis, kui sul ei ole võimalik tegutseda, sest sisemuses valitseb tühjus ning see väljendub ka sisemusest väljaspool. Kas suudad end aktsepteerida ja endiselt armastada, kui parasjagu nähtavat ja käega katsutavat väärtust ei loo?

Suur osa 2022 aastast on möödunud just nimelt eelnevalt kirjeldatud seisundis. Ehk siis läbipõlemisele vastupidises äärmuses. Ei ole sellel aastal palju enesest väljapoole panustanud ja veel tänagi on tunne, et kes olen mina, et siin sõna võtan ja toetust pakun. Kuid samas olen kogenud just nimelt rääkimise ja kuulamise tähendust ja selle toimet läbi supervisiooni, mis on olnud tohutu tugi kogu selles lõputuna tundunud tühjuses. 

Üle töötamise, ärevuse ja samas ka ükskõiksuse, sihituse ja mõttetuse tunnet on tänases ühiskonnas kindlasti palju ning usun, et supervisioon/kovisioon ühe keskkonna tervendamise vahendina ka organisatsioonides võiks olla võimalik lahendus, kuidas tänases ühiskonnas edasi liikuda. Ettevõtete emotsionaalse tervendamisega olen ka kätt proovinud, kuidas selline vorm aga laialdasemalt vastu võetakse näitab aeg...?

Kuigi on ühiskonnas enneolematult kriiside rohke aeg ei poolda ma aga hetkel toimuvat vaimse tervisega manipuleerimist. Mida sellega mõtlen? 

Praegu on vaimne tervis nagu moe liikumine, millest on tehtud ärimudel. Kui veel 2 aastat tagasi pidin ennast ületama, et ennast kuuldavaks teha just oma vaimse tervise eest hoolt kandmisel, siis täna on efekt, et ma ei tea kuhu pean end peitma, et end sellest infost säästa! Koolitused ja seminarid, kogemusnõustajad ja lõputud tasuta üritused. Tarbige, tarbige, tarbige- teil on probleem, teil on probleem, teil on probleem... Minule tõesti tundub see pigem programmeerimisena, kui aitamisena. Kui tahetakse aidata, siis luuakse võimalused lahendusele ja suunatakse abivahendid. Täna toimitakse vastupidiselt. Tekitatakse probleem aga lahendust veel ei ole! Puudub isegi aitajate/toetajate meeskond, sest meil Eestis ei ole piisavalt psühhiaatreid ja kliinilisi psühholooge/ psühhoterapeute, kes tänases ühiskonnas on tegelikult ainukesed riigi poolt aktsepteeritud selles vallas aitajad. Ka mina ei ole tegelikult riigi poolt aktsepteeritud, kuigi olen läbinud Holistika Instituudi pika ja põhjaliku õppeprogrammi ning lisaks õppinud ka Ameerika Ühendriikide sellekohastes õppeprogrammides. Tean, et saan aidata, kuid kahjuks riigi poolt teovõimetuks tunnistatud. Paljud abivajavad inimesed võib-olla isegi kardavad minusuguseid, sest Sotsiaalministeeriumi toel pakutavatel koolitustel kajab sõnum - ainult Tartu ja Tallinna Ülikool väljastab spetsialiste, teised on ohtlikud! 

Kuulun ka nö. posijate hulka, kes ei tea inimpsüühikast miskit ja tegutseb alternatiivsete meetoditega. Kuigi nii see päriselt ei ole, siis on raske vastuvoolu ujuda ja tegelikult ei ole ka tahtmist. Kui oled kord enesega aastaid tegelenud ja õppinud terapeudiks, siis sa ei võitle tuuleveskitega vaid aktsepteerid, et antud olukord ei ole minu võimuses muuta ja tuleb leida enese jaoks parim võimalik viis.

Parim lahendus on muuta stressorit, aktsepteerida olukorda, muuta oma mõtteid ja tundeid ja hoolitseda enese eest!  Kuidas siis alustada?

Minu visioon, kuidas tulla välja tänases ühiskonnas eksisteerivast ärevuse ja depressiooni kasvust on regulaarne individuaalne või grupi supervisioonide/kovisioonide võimaldamine organisatsioonides. Supervisioon on hea tööriist hoidmaks end mõõdukas stressiseisundis, kus jõudlus on suurim ja töövõime efektiivseim. Kui on aga juhtunud, et tekkinud on juba kurnatus, ärevus ja/või depressioon on see parim võimalus märkamiseks, et kasutusele on vaja võtta ka juba muud meetmed, et oma töötajat/ lähedast aidata...

Supervisioon võimaldab olulised tööriistad inimestele, kes töötavad igapäevaselt inimeste juhtimise ja/või abistamisega. 

Superviisori funktsioon on esitada küsimusi, mis aitab inimesel end paremini mõista. Enese mõistmisele aitavad kaasa erinevad meetodid ja grupitööd, mis aitavad näha võimalikke lahendusi murekohtadele. Oluline on aidata näha oma rolli, vastutust, piire ja väärtust. Vajadusel on loomulikult võimalik ka lähemalt rääkida psühholoogilistest alustest, mis on aidanud olukorda mõjutada...

Kahjuks ei saa jääda ootama riigi toetust tänasele olukorrale, sest neil puudub plaan ning töötava süsteemi välja töötamine võtab teatavasti aastaid. Me oleme Eestis topis suitsiidide arvu poolest, kuid vajadust tänases süsteemis muudatusteks ei nähta või ei tehta. Tulemas on ka valimised, mis kogu tähelepanu peagi enda alla koondab. Peame ise ettevõtjatena võtma vastutuse oma inimeste tervise ja olemasoleva tööjõu eest, toetades sellega ettevõtte jätkusuutlikkust. 

Siinkohal toon välja ka ettevõtte tervendamise käigus paari ettevõtte töötaja tagasiside:

1. Mis muutus Sinu vaatenurgast ettevõttes selle tulemusel, kui muutus?"Mina isiklikult sain lahti mingitest enda valearusaamadest ja muster käitumistest mingites olukordades. Näiteks, et eeldad mingites olukordades kohe kõige halvemat jne. Siiamaani saan enda ülemusega palju paremini läbi ja suhtleme avatumalt. Olen ise endas kindlam. Ja luban endal ka eksida ja võtan asju kui õppetunde." 

2. Mis oli Sinu hinnangul suurim kasu, lähtuvalt Sinu ametikohast ja ettevõtte seisukohalt? "Julgen oma seisukohti avaldada, ilma valehäbita. Oskan ennast ja oma aega paremini planeerida." 

3. Mis oleks võinud olla teisiti? "Mina ise oleks võinud rohkem sellest võimalusest mis meile anti, selle koolituse ja teraapia näol rohkem endale ammutada ja kohe alguses osavõtlikumalt materjalidega töödata, mis meile anti,  mitte kohe ennast sulgeda , et uus asi ja nõme ja miks me peame seda tegema."

Ettevõtte Scanwaste OÜ töötaja

1. Mis muutus Sinu vaatenurgast ettevõttes selle tulemusel, kui muutus? - "Mulle hulga detailsem selgus ettevõttes toimuvast."

2. Mis oli Sinu hinnangul suurim kasu, lähtuvalt Sinu ametikohast ja ettevõtte seisukohalt? "Luua endale igapäevaselt eesmärgid ja neid ka täita, sellega kaasneb parem ülevaade tehtust ja enda ülesannetest. Võtta ette üks asi korraga ja viia see lõpuni, mitte tegeleda kolme asjaga korraga ning raisata mõttetult aega ja energiat. Seada eesmärgid tähtsuse järjekorras, kiireloomulisemad asjad esimesena ning vähem tähtsamad ülesanded viia nimekirja taha poolele. Kokkuvõtvalt suurim kasu oli minu jaoks, see kuidas enda päevased ülesanded organiseeritumalt ja kiiremini tehtud saaks."

3. Mis oleks võinud olla teisiti? - "Koosviibimised oleks võinud kuidagi lihtsamalt ja kiiremini kokku võtta. Ühtegi näidet tuua ei oska kuidas seda kiiremini ja kokkuvõtlikumalt teha, aga usun et saad minu mõttest aru. Iseenesest olid nad toredad ja kohati mängulised ning aitasid igapäeva töös ikkagi kaasa."

Ettevõtte Eesti Jäätmekäitlus OÜ töötaja

Lahendusteni,

Kristel Kesalo
Vaimse -ja füüsilise tervise terapeut/ eluvaldkonna treener