Nime sünnilugu- SunsetRise on 5!

Mäletan veel üsna erksalt ettevõtte SunsetRise saamislugu, mida saab lugeda postitusest " Kas kannapööre elus on mõistlik?" Postitus sai avaldatud, kui täitus ettevõtte asutamisest esimene aasta!

Täna, kui möödunud on juba 5 aastat, tuli mõte postitada ettevõtte nime sünnilugu- Miks siis ikkagi SunsetRise?

Sünnilugu sai alguse 2017 aasta suvel 🏝️ Floridast,  kui võtsime perega aja maha ja sõitsime USA-sse.  Lähemalt kirjutatud postituses " Südamesoovidel on kombeks täituda". 

Floridas ringi sõites jõudsime pidevalt maanteesõlme, millelt korduvalt valesti maha sõitsime… See tekitas minus küsimuse, mis põhjusel? Vaatasin siis ringi ja nägin tanklat nimega Sunrise.  Kirjutasin selle endale märkmetesse ülesse. 

Kui tuli aeg hakata ettevõttele nime panema, meenus mulle see mahasõidu lugu ja otsisin ülesse märkmiku, et täpsustada üleskirjutist! - "Juhuseid ei ekisteeri"

Teha otsus, et täna soovin proovida midagi uut, ei ole olnud minu jaoks keeruline ja pigem on see inimestes segadust ja küsimusi tekitanud... ka minus eneses, miks küll oli vajadus alustada taaskord nullist selle asemel, et nautida saavutatud vilju? - SÕLTUVUS

Kui senini ei olnud põhjust päriselt tuvastanud, siis tookord oli see nn. AHHAA moment, mis andis võimaluse see firma nimeks kujundada. Elu on ikka tsükliline ja sellest lähtudes lisasin keskele SET- loojang/puhkus. 

SUNSETRISE iseloomustab just nimelt elujõudu, muutusi, tsükleid, polaarsust ja elufaase. Elujõudu tuleb säilitada. Iga lõpp on millegi uue algus. Äärmused tuleb tasakaalustada. Uus otsus, mis tekitab muutuse annab aga võimaluse teadvustada, mis varem isegi võimalik ei tundunud!

Nime loomise hetkel mõistsin oma senise eluviisi kohta nii mõndagi. Olin lapsest saati harjutanud elus kohanema erinevate tingimustega ja ringi liikumistega ühest kohast teise. Samuti olin olnud algataja ja läbiviija. Mulle on meeldinud ringi liikuda, kohata uusi inimesi ja seejärel taaskord edası minna. Näitlik maanteesõlme mahasõit viis taaskord algusesse, andmaks võimaluse teha oma käitumises muutus. Kas ma sel korral maanteesõlmes sellest veel aru sain- kindlasti mitte! 

Kuni ei teadvusta muutuse vajadust, teed ikka ja jälle ühte ja seda sama...samalaadse tulemusega.

Kahtlemata selline impulsiivne ja kärsitu tegutsemine võibki viia läbipõlemiseni ja viiski, mistõttu tuli hakata avastama ja õppima ka passiivset osa iseendast, millega toime tulek on olnud minu jaoks ülikeeruline!

Viimased 2-3 aastat olengi pigem õppinud passiivsemat poolt iseendast ja selle poolega loodetavasti ka sõbraks saanud. Täna tunnen, et senine eneseavastamise teekond on õpetanud teostama teadlikumaid otsuseid, kus algatus, siht, teostus, puhkus ning teekonna nautimine annab võimaluse tasakaalukaamaks, rahulikumaks ja rõõmu rohkemaks eluks. 

Missugune on järgmine 5-aastaku teekond ja kui hästi see tasakaalukam ja rõõmurohkem elu välja kukub, seda näitab kuupäev 26.04.2028!

 Ilusat 🍀🍀🍀

Tegevusetuse valu ja ilu...

      "Iseenese eest ei põgene... "             Foto: Ester Karm

Täna on selline huvitav päev- Mitte midagi tegemise rahvusvaheline päev!

Pean tunnistama, et mul on neid päevi olnud tänaseks veidi rohkem. Kui arvasin, et olen selle teekonna läbinud pärast ettevõtte pankrotistumise kogemust ja teraapia õpet, siis sain teada, et siiski mitte piisavalt.

Nüüd, kui algsest 3-4 kuu sihipärasest mitte tegutsemisest terapeudina on möödas juba 8 kuud, saan aru, et minus oli materjali omajagu veel alles.

Uskumatu virr-varr emotsionaalselt ja mentaalselt- Kas saan endale lubada terve suve puhkust? Mis saab, kui kliente hiljem ei olegi? Kas see on laiskus, häbematus või normaalsus? Mida see minuga teeb? Kuidas ettevõttele mõjub? Kuidas arved maksan? Ilmselt oli neid küsimusi veel... Tänaseks on siis küsimustele vastused saadud ja teadmine tulnud. Sellest alljärgnevalt...

Lühidalt - Hirm muutuda mitte vajalikuks tõi ka sellekohase tulemuse... ja uue teadmise, kuidas saan kogemust muuta?

Tundelukkudega kord on nii, et kui neid teadlikult ei ava, siis tekib vajadus olukordi, inimesi, tegevusi vältida, alistuda, võidelda või üle kompenseerida. Ükski neist moodustest ei aita tegeleda tunnete tundmisega, mida nii kardad taaselustada. Keha mälus ja meelesügavuses on need endiselt olemas ja loomulikult on ka alateadlik teadmine, et need ei ole "head". Kas see ka nii on, on küsitav? 

Tegelikkusega jõuad silmitsi, kui valid teadlikult kogeda...

Suvest sai sügis ja siis talv ja täna on juba uus aasta ja terapeudina on kalender tühi. Mis tunne siis on?

Suvel oli tunne veider- sain nautida sooja suve ja teha seda, mis parasjagu pähe tuli. Saabus sügis, tunne muutus üsna muserdavaks- enesehaletsus, pettumus, valu, kurbus ja viha iseenese osas. Tekkis juba tunne, et isegi, kul tahaks midagi teha, ilmselt ma seda ei suudaks. Selline sitakoti tunne, kus mitte tegemine on muutnud Sind mitte vajalikuks. See sitakoti tunne oligi murdekoht- lubasin endal tunda kõiki sitakoti tunnetuse külge põimitud tunde variatsioone, et mõista, kas see on mingi mälujälg või tegelikkus?

Sisemine võitlus, kuidas end sellisena aktsepteerida ja edasi armastada?

Küsimused järjest sügavamal tasandil- mille või kelle jaoks ma eksisteerin? Kas tõesti saab ka nii, et olen vaid nelja lapse ema ja abikaasa ja sellest piisab?

Tänaseks on tekkinud leppimine. Terapeudi kutse jätkamisele olen taha riputanud küsimärgi. Tegutsenud juhtudel, kui abi küsiti.

Hetkel ei tea, millega ja kuidas päriselt tegutseda tahan ja isegi kus elada tahan?

Olen ka ise öelnud, et oluline ei ole see, millega tegeled aga kuidas end inimesena väljendad...

Ennast jälginud erinevates tegevustes viimased 3 aastat ja ka eelnevatele töökogemustele tagasi vaadates, tunnen end rohkem elavamana meeskonnas, kui üksi tegutsedes.

Igal juhul on see tegevusetus andnud mulle kogemuse, kus sain mõnevõrra teadlikumaks, mis see tingimusteta enesearmastus kõik olla saab. Tundsin end vabaduse lõksus, teadmata kuidas sealt välja astuda...?

Täna on tegemisel ja olemisel minu jaoks teistsugune tähendus. Kui teen, siis suure tänulikkusega aga sellisena nagu parasjagu olen.

Selline huvitav päev ja mõtisklus tegevusetusest ja sellest, kuidas iseenese eest juba ära ei jookse!

Minu lugu on hea lõpetada Lao Tzu Tao Te Ching ütlusega: 

"Do you have the patience to wait until your mud settles and the water is clear?

Can you remain unmoving until the right action arises by itself?"