Elu on lill...

Juba mõnda aega on mind juhendatud kirjutama teemal "Elu on lill". Tavaliselt on see ütlus, mida tarvitame ja kuuleme enda ümber, kui kogeme midagi head, innustavat ja ilusat. Tõsi see on, elu tegelikult ongi lill. Kuid palju meist on mõelnud selle ütluse sügavust ja tõelist tähendust, mis sellega  kaasneb?

Elu tekib seemnest, mis armastusega või instinktina istutatakse naisorganismi üsasse ja sellest seemnest hakkab virguma uus elu. Olenevalt eluvormist võtab uue elu loomine aega erinevalt. Teatavasti inimese puhul 9 kuud, loomade puhul toimub see oluliselt kiiremini ja väga erinevalt, taimede puhul saame tulemusi näha juba üsna pea, kui just ei ole tegemist näiteks bambusega, mis esmalt kinnistab end korralikult maapinda ja kasvab pinna alt. Kui kord on jõud saavutatud, siis hoidke alt- mina tulen. Juba mõne rea järel mõistame, kui suhteline on tegelikult elu ja kui palju erinevaid võimalusi pakub elu loomine rääkimata siis elu elamisest.

"Elu on lill"

Oma postituses soovingi lugejaid panna rohkem mõtlema elule, mida sümboliseerib lill. Lilli on meie ümber erinevaid ja iga taim on omamoodi unikaalne ja erinev. Erinevus saab alguse juba pinnasest, kus lill virgub. Pinnas on kas aluseline või happeline, mineraalide rohke või vaene, savine või mullane, märg või kuiv jne, jne. Seda nimetame kasvualaks, mis annab seemnele eelduse kasvada just täpselt selliseks, millised on antud pinnasest tulenevad omadused. Eeldused kinnitada end maapinda, koguda jõudu ja sirguda. Kui aga kasvuala ei ole nii sobiv, siis vajab seeme rohkem aega ja jõudu end sirutamaks. 

Loodus ei sunni end takka vaid lähtub täpselt ette antud oludest, mis parasjagu on. Loodus kohaneb oludega ja tegutseb vastavalt olemasolevale või harjumuspärasusele. Kui taim on harjunud kasvama kuivas kasvualas, siis leiab ta viisid, kuidas end elus hoida ja ei vaja palju vett ja toitu end elus hoidmiseks. Kui aga taim on harjunud vesise ja mineraalide rikka pinnasega, on tagajärjed kurvemad. Veepuuduses taim närbub, sest ta ei ole kohanenud selliselt kasvama ja kohanemine on oluliselt keerulisem, kui on harjutud küllusega ja järsku seda ei ole. Võib ka olla vastupidi, kus taim kastetakse üle ja viimane ei ole lihtsalt valmis ennast kohandama küllusele, ta ei saa selle koormaga hakkama ja tulemus on nagu eelmise näte puhul, aga vastupidi- üledoos.  Seega on äärmiselt oluline kohaneda muutustega aeglaselt ja omas tempos, et mitte tasakaalu kaotada ning hukatusse langeda.

Kui palju aga inimesed lähtuvad loodusseadustest oma elu korraldades? Kui alustada päris algusest siis On palju erinevaid kodusid ja laste kasvatamise viise. On kodusid, kuhu lapsed sünnivad küllusesse ja on kodusid, kus külluse asemel on puudus on ka kodusid, kus külluse või puudusega käsikäes käib ükskõiksus ja tundevaegus. Siin saab paralleele tuua loodusega, kus eelnevalt kasutasin kasvupinnase näidet, kuid lapse kasvatamine ja lapsest täiskasvanuks saamise kasvupinnase määravad siiski üldjuhul meie vanemad, kodu ja selle ümbruses olevad inimesed.

Oluline on esmalt katta ära võsukeste esmavajadused: vesi, toit, puhas õhk ja soojus. Kindlustada turvalisus vanemate ja kodu näol, väljendada lastele oma tundeid ja emotsioone. Sealjuures õpetades neile ise sama tegema- väljendada oma tundeid selliselt nagu nad oma tundeid tunnevad, mitte kasvatada neist nö "head last" kes peaks oma emotsioone ja tundeid vaos hoidma ja püüdma säästa oma vanemaid tundmast häbi. Paljud meist on kindlasti oma lapsepõlves kuulnud väljendit" ole siis HEA LAPS ja ära mulle HÄBI tee! "

Tegemist on hästi kasvatatud lapsega, kui ta on korralik, vaoshoitud ei nuta ei naera ei räägi, kui tal seda palutud pole. Kui laps seda kõike oskab teha, siis on järelikult vanemad hästi hakkama saanud ja sirgunud on "HEA LAPS". 

    "Kasvamise etapid ehk Maslowi püramiid"                                                           autor: teadmata

Heites pilgu ülal olevale Maslowi püramiidile näeme selgelt, mida inimene kasvuks vajab. Oluline on, et iga alustala oleks tugevam, kui pealmine osa püramiidist. Juhul, kui see nii ei ole, siis püramiid püsti ei sesia, sest ei ole alustala, mis järgmist osa püsti suudaks hoida. Kui näiteks füsioloogilised vajadused on jäänud vajaka, siis võib juhtuda, et inimene on nõrk ja palju haige, kuna ta on kasvanud ülesse kehavs kasvualas. Elamaks aga täiskasvanuna täisväärtuslikku elu, peab see inimene palju kulutama oma energiat ja raha täitmaks alustala tühimikku, mis püramiidis on vajaka jäänud. Juhul, kui on oskus  ja tahe seda tühimikku üldse täita.

Igapäevaselt puutun kokku situatsioonide ja inimestega, kus on võimalik järeldada, missuguse puudujäägiga Maslowi püramiidis on tegu. Kuid kahju on sellest, et puudujäägi korral ei keskenduta puudujäägi tekitanud vajaduse rahuldamisele vaid näilikult püütakse asendada puudujääk materiaalse maailma vajadustega, kas siis süüdistades iseennast või teisi puuduste olemasolus või ihaldades asju, mis aitavad tühimikku täita.

Kui puudu on turvalisusest, siis otsitakse erinevaid tegevusi või inimesi, mis aitaks neil oma aega sisustada ja elimineerida võimalust, et nad oleksid üksi. Kui puudu on jäänud lähedusest ja armastusest, siis püütakse tõmmata endale tähelpanu, mis väljendub üldjuhul erinevates käitumisviisides. 
Laste puhul näiteks jonnis ja täiskasvanute puhul tavaliselt ära arvamise mänguna, kus  paugutatakse uksi või ollakse pahane. Kui aga küsitakse, kas saan sind kuidagi aidata või mis on viga, siis on vastus: "mul ei ole midagi viga". 
Väga levinud on ka viis, kus armastusevajadus täidetakse asjade ostmisega, kas siis endale või kellelegi teisele. Kui sa teed seda iseendale, siis sa püüad endale tekitada tunde, et oled väärt neid asju, kui teed seda kellelegi teisele, siis sa püüad jagada armastust asjade näol, sest sa teisiti ei oska.

Kui lapsed on väikesed, siis ei vaja laps peale oma füsioloogiliste vajaduste ja oma vanemate, kes on valmis pakkuma lastele püramiidi 3 esimest alustala, mitte midagi muud. 

Lasteaiad on tekitatud täiskasvanute vajadusest, mitte aga sellepärast, et last peaks hakkama harjutama seltsima. Meie ühiskond on selle vajaduse meile tekitanud, sest lapsevanematel ei jää muud üle, kui viia lapsed sotsialiseeruma. Kuigi nad alles õpivad ennast turvaliselt tundma ja leidma seda armastust, mida me eluks nii tohutul määral vajame. 
Oluline on siinjuures vanemate teadlikkus Maslowi püramiidist ja vastutus, mida nad oma lapse kasvatamisel võtavad. Kui lapsevanemad on valmis võtma vastutust, et nende kasvamist mõjutab siiski kodu, siis on ka lastel see teadmine olemas. Kui aga lapsevanemad arvavad, et nende lapsed peab ülesse kasvatama lasteaia kasvatajad,  kes peavad õpetama oskust lapsel areneda, siis jääb lapses ilmselgelt puudu nii turvalisusest kui ka armastusest ja soojusest. 
Arvestades lasteaia kasvatajate arvu rühma peale ei ole see lihtsalt füüsiliselt võimalik ja kindlasti ei ole see ka eesmärk omaette. Laps peab saama kodust kaasa teadmise, et ta on lasteaias hoitud ja tal on seal turvaline olla seniks, kuni ema ja isa lapse taas koju viivad. 

Kasvades vajadused suurenevad ja umbes 6-7 aastaselt tunneb laps vajadust kuuluda gruppi või alustada sotsialiseerumist nn. välise maailmaga.  
Vajadus sotsialiseerumise järgi ja vajadus esimeste suuremate sõprade järele, kellega neil meeldib aega veeta. Väljendamine aga peegeldab käitumist, mida ta on kasvupinnaselt pärinud ja õppinud. Kas on õpetatud olema nö "HEA LAPS" või on lapsel lubatud olla ka nö "PAHA LAPS". Piirid aga peavad olema seatud vanemate poolt. Piirid mille sees laps õpib vastavalt olukorrale käituma ning seejuures teadvustama, mis on kohane käitumine ja missugune mitte. Kohase käitumise juures tuleks silmas pidada lihtsat tõde: "ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse". Kui laps mõistab selle tähendust, siis oskab ta vastu võtta otsuseid erinevatele olukordadele reageerida. 

   " Kas jonn on kasvatamatuse tunnus?"                                                              Foto: Anna Volmer

Kui lastetuba on lapsel integreerunud ja ta saab aru, kuidas käituda väliskeskkonnas, kuhu on lisandudnud ka teised inimesed peale vanemate, algab lapsel väga põnev aeg- Kooliaeg.

Kool annab lapsele alustala ja esmase silmaringi, mis maailmas kõike põnevat toimub. Kui kooliaeg on mänguline ja ei baseeru ainult hinnangusüsteemist lähtudes, on lapsel põnev. Ta saab tunda ennast vabalt, avastada ning proovida, kukkuda ja komistada, tõusta püsti ja proovida uuesti. Kui ta saab aru, et tal on lubatud kukkuda ja komistada, siis ei teki ka kukkumisel HÄBI ega SÜÜD, kui aga kukkumine  ja komistamine on häbiväärne ja rumal, siis on ilmselt lapsele tekitatud ka traumaatiline kogemus, mis viiakse sündmusena alateadvusesse. 
ALATEADVUSES asuvad aga meie kogemused ja sündmused, mida me ei soovi endale teadvustada ja seetõttu hakkab inimene, antud juhul laps, seda kogemust vältima. Kogemuse vältimine võib avalduda erinevalt. Kes hakkab end pidama rumalaks ja seetõttu kompenseerib end piitsutamisega, mis tähendab, et ta hakkab tegema kõik selleks, et keegi ei peaks teda rumalaks. 
Teine äärmus on see, et ta hakkab end peitma ja tegelema tegevustega, kus ta ei pea sellise tundega kokku puutuma. Laps hakkab kooli vältima ja leiab endale sõbrad ja tegevused, kus ta end rumalana tundma ei pea, mis tähendab, et hakkab koolist puuduma ja näitama end küljest, kus ta SAAB tähelepanu ja kus teda antud tegevuste eest TUNNUSTATAKSE, milleks võivad olla siis nö gängid jms. Samuti saavad nad sellisel juhul ka oma vanemate tähelepanu, milleks on üldjuhul samuti negatiive suhtumine tema tegevusse. Seepeale tunneb laps end veel sandimini ja hakkab vältima ka kodust olukorda, kuna teda ei aktsepteerita ka seal sellisena nagu ta on või siis ei märgata tema puudujääke, mida lapsel on tegelikult vaja täita. Seda ei tea ka laps ise, kuna kogu stsenaarium põhineb alateadlikul käitumisel. 
Tekkinud on nö surnud ring, millest väljumisel on oluline tuvastada puudujääk Maslowi püramiidist. Kui seda ise ei suudeta teha, siis soovitan lapsevanematel abi otsida terapeudi juurest. Terapeudiga koostöös on võimalik tervendada nii vanemat ennast kui ka nende lapsi. Olenevalt lapse vanusest on tegelikult võimalik muuta lapse käitumist pelgalt sellest, kui vanem ise otsustab pöörduda terapeudi juurde. Olen ka eelnevalt oma postitustes peatunud teemadel, kus meil tuleb aru saada faktist, et me ei saa muuta teisi, me saame muuta vaid ISEENNAST. Seda tehes, muutub väline meiega kaasa. 

Nooremate laste puhul võib piisata sellest, kui ema ja isa iseendaga tegelevad ja saavad aru, missugusest alustalast neil endal puudu on jäänud. Olematut ei ole võimalik edasi anda! Me pärime vanematelt puudused ja voorused - nii lihtne see ongi. Küsimus on selles, kas laps pärib neid puudusi kompenseerides või vältides ja vastavalt sellele tekivad ka tema harjumused ja iseloom. 

Meie, täiskasvanute kohustus ja vastutus on neid puudusi ja voorusi tähele panna ja mõista ja võimaldada neid muuta. Muutmiseks on vaja aga teadlikku eluviisi iseendast ja ümbritsevast. Siis me saame aidata lillel sirguda täpselt nii pikaks ja tugevaks, kui see lill oma eeldustelt ja sordilt olema peaks. Kui näiteks on tammetõrust hakanud sirguma väike tamm, siis me ei saa tammest kasvatada vahtrapuud, kuna lapsevanemale meeldiks vaher rohkem. Temast tuleb ikkagi tamm ja me peame seda fakti aktsepteerima ja aitama kaasa, et sellel tammel oleks ümber piisavalt palju ruumi, kuhu oma oksi sirutada ja piisavalt tammele sobilik pinnas, kuhu ta saab oma juuri istutada. 
Peame arvestama lapse soovide ja huvidega tema kasvades, sest selle lapse lõppeesmärk on TEMA ENESETEOSTUS, mitte vanemate soov või nende tegemata jäänud unistused. Me kõik tunneme, et ELU on LILL vaid siis, kui lähtume oma südame häälest ja tegevusest, mida me naudime ja mida ka teised naudivad, kui seda teeme.  Peame leidma ISEENDA ja teadmise KES ME OLEME, siis saame ka end selliselt väljendada ja antud juhul ei ole ka enam väga oluline, millega siis tegeleme, sest me väljendame ISEENNAST ja seda on võimalik teha mistahes alal või tööpostil. Lisaboonus on see, kui saame ühildada oma hobi ja töö, mis meile rõõmu toob ja seeläbi rõõmustab ka teisi meie ümber.

Tean, et on olemas väljend: "Elu on nagu lill, mida rohkem sitta, seda paremini õitseb" 

Ma saan sellest välendist aru ning võin tänaseks sellega nõustuda. Kuna olen läbi käinud sitast, oskan näha elu erinevaid tahke. Kuid...täna, kus inimesed muutuvad üha teadlikumaks oma tegevustest ja elu vaimsest poolest, siis ma ei arva, et meie lapsed peaksid kõike seda kogema ja kordama. Meil on võimalus anda neile oluliselt teadlikum viis lähenemaks elule, kui lillele- mis tegelikult on ju ilus ja võimaluste rohke. 
Meie otsustada on KUIDAS elu neile kuvame. Kas kuvame elu kui raskuste rada, mille peame läbima, et saaks õide puhkeda või saame neile kuvada elu, kui õnnistuste ja teadlike valikutega teekonda, mis annab meile võimaluse teha otsuseid ja teadvustada, et me ise loome oma elu. 
See on meie, lapsevanemate valik... ja valik sellisel juhul peab olema vastutust võttev ja vastutust õpetav.

Lillelist sügist kõigile!

Mis on Sinu ümber on Sinu sees...

Eelmises postituses lubasin jätkata teemaga - mida on andnud mulle 2 kuud eemal tavapärasest elust ja olust? 

Kindlasti väga sügav teema ja tegelikkuses ei tea veel täna, mida kõike see eemalolek mulle andis, sel lihtsal põhjusel, et ma ei pruugi sellest veel teadlik olla. Kõik tuleb omal ajal ja omal kiirusel. Saan vaid jagada seda, mida olen tänaseks endale teadvustanud ja mis seal olles justkui minus veelgi rohkem arusaamiseni on jõudnud.

Teadvustan, et see 2 kuud on andnud mulle tohutul määral enesekindlust just HINGE tasandil. Minu usaldus on kasvanud kordi suuremaks sisemaailmas toimuvas ja selle välises pildis, kus juhuseid tegelikult ei ole.  Mul ei ole põhjust mõelda ja vaagida homse päeva üle, kui ma tunnen ennast tänases päevas rahul ja õnnelikuna. Isegi, kui peaks tulema komistusi, mis tulevad ju ikka, ei ole mul hirmu nende komistuste ees, sest tean, et see kõik on minu arengul oluline ja vajalik usaldades oma valikuid. 
Valikuid, mis on tehtud hingetasandil ennem, kui siia maale olin otsustanud tulla ja ka valikuid, mida olen teinud maa peal olles.  Kõik sündmused soovivad äratada meis tähelepanu, mis vajab sisemuses lahendamist. Siinsed valikud muideks võivad erineda ka algsetest valikutest, mis hingetasandil juba tehtud olid. Me lihtsalt oleme võtnud endale ülesande, mida olme kokkuleppinud iseendaga hingetasandil ja teistega, kes meie eludes ühel või teisel perioodil eksisteerivad. 
Sündmused meie elus aitavad neid kokkuleppeid maapeal täide viia. Mõnel saavad kokkelepped varem lahendatud, mõni peab astuma ühte ja sama sammu mitu korda mõistmaks, miks see samm üleüldse on elus oluline. Mis funktsiooni antud situatsioon kokkulepete tasandil endas omab? Läks vist keeruliseks?

Mida mõtlen sündmuste ja valikute all? 

Ei saa päriselt öelda, et meie elu on täielikult ette määratud. Ikka ise loome oma elu siin maal olles. Kordan veelkord üle lihtsa tõe: MEIE MÕTTED kujundavad sisemise reaalsuse sidudes mõtetega ka TUNDED. Olgu need siis head või halvad mõtted, kuid tunne seal taga on mõtte TEOSTAJA. Oluline on oma tunnetele ja emotsioonidele tähelepanu pöörata, kui mõtteid mõtleme. VÄGA OLULINE on mõtteid ja tundeid teadvustada ja jälgida. Vastasel juhul oleme autopiloodil ja ei teagi, kuidas oma elu loome. Siis ei ole vaja imestada, miks keha valutab või miks ei lähe asjad soovitud suunas! Põhjus on lihtne - ei suudeta oma mõtteid TEADVUSTADA, mis tähendab - EI SAA OLLA TEADLIK, millal oma unelma järgmise negatiivse mõttega TÜHISTASITE.  Soov või unistus EI LÄHE kunagi täide, kuna endalegi teadmata   oli paraku negatiivne mõte viimane. 

Nii on ka haigustega. Kui pidevalt räägitakse, kui haiged oleme, siis paraku ka nii on- olemegi haige, sest igapäevaselt tunnistate endale ja oma alateadvusele, et olen haige ja selle tõestuseks, et olen haige tapan ka keha aistingud kõiksugu ravimitega. 
Keha suurim soov on meelele teadvustada, mis psüühilise probleemiga peab tegelema, et oma keha tervendada. Aga mida teeb mitteteadlik inimene- RAVIB tagajärgi, jättes PÕHJUSE teadvustamata ja teeb end tegelikult isegi veel haigemaks. Keha näeb vaeva ja püüab ka teiste sümptomitega teada anda, et on  PROBLEEM, mis vajab lahendust lootes, et ehk nüüd kuulab...?

Ma ei soovi öelda, et peaksime lõpetama ravimise, vastupidi. Tänapäeva meditsiin on ütlemata tänuväärne ja me ei saa iial alahinnata meditsiini poolt loodud kasu meie tervisele, kuid meditsiini ülesanne on aidata inimest, kui EI OLE ENAM AEGA, et leida ülesse põhiprobleemi tekitaja. Meditsiin likvideerib tagajärgi. Põhjus vitaalkehas aga jääb kestma, kuni ei ole teadvustatud põhjuslikseos ja olukord enese jaoks lahendatud! See on aga koht, kus meditsiin ja alternatiivmeditsiin peaks tegema omavahel koostööd põhjusel, et pärast tagajärgede likvideerimist oleks loogiline suunata patsient tuvastama põhjuseid. Põhjuseid saab aga tuvastada ainult siis, kui meil ON AEGA ja SOOVI ennast kuulata. Peab olema julgust võtta AEG MAHA ja tegeleda iseenda tundelukkudega, mis mitte tegelemisel kiiremal või aeglasemal moel viib meid alati füüsiliste vaegusteni. 

Tundelukud on meie alateadvusesse jäädvustatud läbi esivanemate ning ühiskonna ja mis seal salata, kes usub inkarnatsiooni, pärinevad need sealtki! Kõige olulisemat rolli mängib siiski meie lapsepõlv ja noorusiga. 

Kui meditsiinilisel lähenemisel on haiguste pärinemisel suur osa DNA-l ja geenidel, siis paralleele pärilikkusest ning sellga seonduvatest haigustest holistilises pildis on tegemist tundelukkudega ehk uskumustega. Tähendab see põhimõtteliselt samuti pärilikkust, kuid viisil, et meie esivanematest sisse jäänud muster tuleb lahti kodeerida, et laheneksid ühted ja samad kimbutavad haigused, mida nimetame pärilikeks haigusteks.

Holistilises vaates pärime oma vanematelt tundelukud, mis on lapsepõlves alateadvusesse kinnitunud läbielamise näol. Mõne füüsilise või psühholoogilise traumana ja kui antud juhtumeid oma alateadvusest välja ei suuda juurida, siis hakkab see sama trauma põhjustama nn. pärilikku haigust. Tundelukkude lahti kodeerimiseks on vaja püsivust ja pühendumist ning julgust, sest protsess võib kesta aastaid, olenevalt sellest, kui kiiresti üks või teine on valmis oma emotsioone ja keha tunnetusi pinnale tooma. 

  "3 põlvkonda- kes muudab mustri?"                                                                  Foto: Anna Volmer

Loomulikult on meie kõige suuremad elu õppetunnid seotud meie kõige lähedasematega ja kõige suuremad õpetajad on meie omad LAPSED. Jah siin on suur iroonia- arvame, et õpetame ja kasvatame oma lapsi, kuid tegelikult on tulnud nemad meile oma sõnumit tooma. Siinjuures ei saa jääda kitsarinnaliseks, vaid peame vaatama kõrgemalt, et näha, mis on nende sõnum. 
Kas on tulnud õpetama kannatlikkust, kaastundlikkust, lähedust, enesekesksust, alahoidlikkust, eneseväärikust, lepplikust, alandlikkust jne jne?  Nad õpetavad ja näitavad meile, missugused on meie tundelukud või uskumused, mida täiskasvanuna enda alateadvuses kaasas kanname iseendale teadvustamata ja mida automaatselt oma lastele edastame, samuti iseendale teadmata. 

Kindlasti ei taha edastada kuvandit, et peaksime kuidagi oma vanemaid või olulisi inimesi süüdistama selles, kuidas nad on oma lapsi kasvatanud- kindlasti mitte!!! Nad on teinud seda antud momendil parimat tahtmist ja viisi arvestades, nii kuidas nad seda  oskasid. Ka meie vanemad on oma uskumused pärinud oma vanematelt ja nii tagasi ja nii tagasi. Mis tähendab, et täna, kui  elame 21. sajandil, ei saa enam elada uskumustega, mis näiteks pärinevad aastatest 1920. 
Lapsed on need, kes usukumusi hakkavad murdma ja eriti teevad seda just tänapäeva lapsed. Olgu nad siis indigolapsed, kristall-lapsed või tähelapsed, kuid kõigil neil on omamoodi sõnum ja nad muudavad meie ühiskonda ja meie uskumusi just seetõttu, et vanad lihtsalt enam ei tööta. Vanade uskumuste järgi on uuel generatsioonil raske või isegi võimatu eldada. Sellest tehakse aga tihtilugu järeldus, et lapsed on kasvatamatud ja ei austa endast vanemaid. Mis veel hullem - tembeldatakse näiteks agressiivseks, millele järgevad aga juba selle lapse jaoks väga ulatuslikud traumad tema edaspidisele elule.

Siinjuures veelkord rõhutan, et iga inimene annab endast alati igal elumomendil PARIMA. Isegi, kui see teiste silmis antud momendil nii ei paista.   See ei pea olema PARIM isegi mitte ISEENDALE, kes midagi teeb, aga tegu võib osutuda parimaks sellele inimesle, KELLELE ta seda teeb! Teadmine (kas see oli parim?), tuleb kunagi hiljem. Alles siis oskame olla sellele inimesele või situatsioonile tänulik, sest mõistsime teo sisu, sõnumit ja väärtust. Kuigi see tegu ja sisu ei pruukinud tunduda tegemise momendil meile kasulik ja hea, tuleb tihtilugu välja hiljem, et see oli PARIM, MIS JUHTUDA SAI. Sellest lähtuvalt olengi õppinud oma elu usaldama.  

Tõsi on see, et oleme valinud endale aja, millal siia ilma tulla, millisesse keskonda ja kuhu jõuda sellel rännakul. Me isegi otsustame, millal siit minna! Mitte keegi teine ei tee seda otsust meie eest. Kui see teadmine on kord saavutatud, siis ei ole põhjust tunda end hirmununa homse ees, sest tuleb kõik, mis tulema peab ja milleks raisata oma energiat sellele vastu võitlemiseks. 
Mida kiiremini mõistame, et elu maal on üks märkimisväärsemaid ja tõsi küll ka raskeimaid kogemusi universumi paikades, seda kiiremini oskame olla tänulikud iga hetke eest. Ei ole täna teada teist paika siin Universumis, kus on niivõrd palju füüsilist ja materialiseerunud energiat, mida on võimalik silmaga näha ja kogeda. Imeline on ka see, et on olemas tänapäeval tehnoloogia, mis aitab isegi veel enam tänu tunda kõigi nende võimaluste eest, mis abistavad meid kogemast selle planeedi ilu- näiteks lennukid, laevad ja muidugi infotehnoloogia- mille abil on võimalik olla tuhandete ja tuhandete kilomeetrite kaugustel ja jälgida eluolu elutoast lahkumata või kus iganes ka parasjagu viibid. 

Meile on tehtud võimalikuks rännata ajas ja ruumis sekunditega. Kui paljud meist sellele igapäevaselt mõtlevad ja oskavad seda kõike hinnata? Mis kõik veel ees on, on küsimus? Seda vastust tegelikult teavad paljud tänapäeva lapsed, kes maailma sünnivad ja on juba sündinud- indigolapsed, kristall-lapsed, tähelapsed- nad on ühenduses universumi infoväljaga ja oskavad rääkida väga täpselt, kuidas meil maailmaasjad tegelikult käivad ja hakkavad käima. Kurb on see, et täiskasvanud ei oska neid lapsi kuulata ja väga tihti ja kergekäeliselt omistatakse neile diagnoos tähelepanuhäirega (TH) või aktiivsus-ja tähelepanuhäirega (ATH) kuni autismini välja. Tegelikkus on aga see, et nad on tänapäevalapsed, kes võtavad vastu ja salvestvad informatsiooni teisiti kui täiskasvanud on tavaks võtnud seda teha. Nad on väga tundlikud ja vastuvõtlikud ja teavad rohkem, kui oskame ette kujutada. Halb sealjuures on see, et keskkond ei ole veel valmis seda informatsiooni sellisel tasemel aktsepteerima ja seetõttu on päris tihe vastus nendele lastele täiskasvanute poolt:"ära fantaseeri ja tule maapeale tagasi". 

Paneme nüüd aga ennast sarnasesse olukorda. Meile on tulnud idee, kuidas leida lahendus probleemsele küsimusele näiteks töö juures. Sina, kui töötaja oled elevil oma avastusest ja tunned siirast rõõmu, et tead vastust probleemile. Tormad sellest rääkima näiteks oma ülemusele, kellelt saad vastuseks: "see on kõige jaburam lahendus, mida olen pikka aega kuulnud. Ära enam sellise sience fictioniga minu juurde pöördu, tuleme nüüd pilvedelt tagasi maa peale ja jätkame, kus pooleli jäime!"  loomulikult olen kirjeldanud antud situatsiooni veidi üle paisutatult. Küsime aga endalt, kas lastele anname armu, kas püüame oma sõnu ilustada, kui neile hinnanguid anname? 

Mis tunde see tekitab? Kas on tunne, et teid ei usaldata ja mis veelgi traagilisem, võib juhtuda, et teid peetakse hullumeelseks. Peale seda tekib aga tunnetus, et siin ei ole mõtet enam edasi töötada, sest justkui jookseks igapäevaselt peaga vastu seina ja lõpuks see väsitab ja teeb valu! Tunnistate, et see ei ole lihtsalt Teie maailm. Teie mõtteid ja ideid ei mõisteta ega väärtustata. Tekib ka kindlasti küsimus,  mida siin teen ja miks siin olen? 

"Suurus ei loe, me kõik vajame selgitusi"         Foto: Krista Kattel

Täpselt samu küsimusi esitavad ka need niinimetatud TH ja ATH sündroomi kandvad lapsed iseendalt. Nad on segaduses, sest ei mõista, miks nad siin on ja miks nad valisid elu siin, kui keegi neid ei kuula ja keegi neid ei usu.  Need lapsed on haavunud ja hüljatud, mida nad vajavad on KUULAMINE, et kordki neid kuulataks, mida neil on öelda. Kordki neid usutaks, mis neil on öelda ja kordki neid keegi mõistaks, miks nad on siin, kus nad on. Mõelge sellele ja kellel võimalus ka proovige neid lapsi kordki kuulata, proovige neid mõista ja uskuda, mida nad tahavad öelda. 
Kinnitan, et teie läbisaamine nende lastega paraneb märkimisväärselt, sest nad hakkavad taas usaldama ja hakkavad usaldama ennast ja seda maailma, kuhu olid kord otsustanud tulla. Need eraldatud ja hinnaguid kandvad lapsed hakkavad lõpuks ometi tundma end võrdväärsetena ja tundma ühtekuuluvust. Nad rahunevad maha ja tunnevad end turvaliselt, sest neil on lõpuks ometi kõrval keegi, kes toetab ja armastab täpselt sellisena nagu nad on. Kaob nende trots ja vastuhakk, sest lõpuks ometi saavad nad tunda end vabalt ja hinnanguteta. Nad saavad hakata tegelema asjadega, mis neile tõeliselt huvi pakub ja sealjuures püüavad aktsepteerida sellisel juhul ka neid õppekavasid, mille järgi siiani koolis õpitakse, kuigi suures plaanis seda kõike juba teavad. Nad aktsepteerivad oma ümbrust siis, kui teised aktsepteerivad neid sellisena nagu nemad on- teistsugused. Tegelikult oleme  ka meie nende jaoks teistsugused. 

Viimane lõik kehtib ka täiskasvanutele- alates hetkest, kui  suudame end tunnustada sellena, kes praeguses hetkes oleme, kaob ümbert vastupanu. Siis ei pea enam võitlema iseendale ja teistele tõestamisega, kes me oleme või ei ole. Siis oleme sisemiselt vaba ja meie väline ümbrus saab olema vaba. Enam ei ole tähtis, missugune on keskkond meie ümber, vaid tähtis on see, kes me oleme ja kuidas ennast tunneme! Energia on muutunud ja vibreerib meie ümber rahu lainel, mitte enam kõhkluste ja kahtlustena.

"Emotsionaalne vibratsioon"                                                                       autor: teadmata

Eelnevat pikka ja teemarohket juttu kokku võttes soovin julgustada inimesi tooma ellu oma unistusi ja südamesoove. Ei saa juhtuda midagi halba, kui hakkad ennast väärtustama. 
Kui oled kord otsustanud hakata end armastama ja suudad ka hakata armastust endale väljendama, siis oled sisenenud armastuse vibratasiooni. Armastuse vibratsioonis olles saab ligi tõmmata vaid armastust ja selle lähimas ümbruses paiknevaid vibratasioone, see lihtsalt on nii.
Usun, et KÜLGETÕMBESEADUS ei ole võõras mõiste, kes aga ei ole kuulnud või on unustanud, kuidas see töötab, soovitan üle lugeda...ja hakata end teadlikult kõrvalt jälgima, kuidas inimesed ja situatsioonid meie teele "juhuslikult" satuvad just siis, kui peame endile midagi tunnistama ja midagi, mis on VALE enda seest välja juurima või siis vastupidi, kui oleme teinud kindlaks, mida soovime, oleme vastu võtnud otsuse ning sündmused ja inimesed "juhuslikult" aitavad meil minna vooluga kaasa sihtkohani.

Pildil olev graafik annab võimaluse hinnata oma enesearengu astet, st millises vibratasioonis hetkel viibid ja missuguseid sündmusi endale külge tõmbad- SA OLED SEE, MIS ON SINU ÜMBER!

Mõistmaks sügavamalt eelnevaid teemasid, mida postituses käsitlesin, soovitan lugeda kolme alljärgnevat raamatut:
1) "Sinu keha räägib sinuga- mõtete ja tunnete mõju tervisele" Debbie Shapiro
2) "Hakka oma haigust armastama- kuidas saada terveks ja elurõõmsaks" Valeri Sinelnikov
3) "Tundelukud- vabane tunnete võimusest" Kimmo Takanen

Võta aega veidi ringi vaadata, veel ei ole hilja jõuab elada!  /"Võta aega" The Sun /