„Advendikalender- kui psühholoogia kohtub hingejõuga“
17.12.2025💫
Kaasõltuvus – kui “meie” kustutab “mina”...
Kaasõltuvus on muster, kus teiste “korras hoidmine” muutub tasapisi olulisemaks kui kontakt enda vajaduste ja tunnetega. Sageli hoiab see alal ka teise inimese sõltuvuskäitumist, sest kaassõltlane leevendab tagajärgi ja nihutab vastutuse sõltlase pealt ära, mistõttu on mõlemad üksteisele nö. kasulikud ja ahelas kinni...
Psühholoogia alaselt aitavad kiindumusteooria (J. Bowlby) ja peresüsteemide teooria (M. Bowen) seda mustrit mõista.
Närvisüsteem on aastatega õppinud, et turvatunne sõltub teiste inimeste tujudest ja reaktsioonidest. Nii tekivad käitumuslikud harjumused nagu ülekompenseerimine, ülemäärane seletamine ja pidev kohanemine teise nõudmistega– lootuses, et keegi ei saa Sinu peale pahaseks, kurvaks ega pea Sinus pettuma. Kujuneb vaikne reegel: “Kui sina oled okei, siis olen mina okei.”
Spirituaalses perspektiivis kaasõltuvus näeb välja nagu elujõud kaldub kehast välja, mässib end teiste tunnete ümber. Armastus hakkab tunduma pideva pingena, mitte rahuliku ja sooja tundena. Energeetiliselt auraväli “kaldub ettepoole” – tähelepanu on kogu aeg “seal”:
“Mida nemad tunnevad? Mida nad vajavad? Kuidas ma selle korda teen?”
Samal ajal kaob kontakt oma keskmega ja see tekitab eneses ebakindluse ja/või tuimuse. 🌿
Igapäevaelus kõlab see nii:
“Ma ei teagi enam, mis mulle päriselt meeldib…”
“Kui Sina oled ärritunud, ma ei saa rahuneda – ma pean su tunded ära parandama, sest ma ei talu Sinu viha...”Sind võidakse ka kiita: “Sa oled nii toetav, alati olemas,” aga Sina tunned väsimust ja pahameelt...
KAS SEE ON ARMASTUS- VÕI HIRM KAOTADA ARMASTUST?
Enne kui tormad aitama, andma või lohutama, peatu ja küsi:
“Mida MINA tunnen – ja mida MINA tegelikult vajan?”
- Proovi, mis juhtub kui alustad vastusega: “Ma mõtlen selle peale kõigepealt.”
- seejärel sea piirid, vähenda palutud abi ulatust, mis oleks Sulle jõukohane või vasta eitavalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar