„Advendikalender- kui psühholoogia kohtub hingejõuga“
19.12.2025💫
Kui armastus tähendab, et ei tohi oma perekonnaloo piiridest välja kasvada...!
Sa võid oma perekonda sügavalt armastada ja ikkagi tunda, et osakesed Sinust vaikselt võõrduvad: Sinu puhkus, Sinu unistused, Sinu sisemine tõde, Sinu keha märguanded.
Olles “hea laps” võid jätkata seda rolli ka täiskasvanuna – kandes endas vaikset käsku:
“Ära tekita laineid, ära tee meile häbi! Jää kohta, kus me oskame Sind näha ja mõista just nii, nagu oleme harjunud ja Sind kasvatanud.”
“Ära tekita laineid, ära tee meile häbi! Jää kohta, kus me oskame Sind näha ja mõista just nii, nagu oleme harjunud ja Sind kasvatanud.”
Psühholoogiliselt: Kontekstuaalne pereteraapia (I. Boszormenyi-Nagy) räägib “nähtamatutest lojaalsustest” – varjatud sisemistest lepingutest nagu:
“Ma kannan samu koormaid, mida Sina kandsid.”
“Ma ei vali kergemat elu kui Sinu oma.”
“Ma hoian Teie väärtusi ka siis, kui need teevad mulle haiget.”
Need lojaalsused on juurdunud armastuses ja hirmus kaotada kuuluvus. Emotsionaalne küpsus tähendab aga, et sa saad öelda ja tegutseda alljärgnevalt:
“Ma olen tänulik selle eest, mida ma sain – ja ma vastutan ise selle eest, kuidas ma siit edasi elan!”
Terved piirid ei tähenda, et pöörad perele selja. Need tähendavad, et ei hülga iseennast selleks, et teistel oleks mugav.
Spirituaalses kontekstis: Kui Sa ei lähe kunagi eelmise põlvkonna piiridest kaugemale, jääb energiaväli seotuks samade vanade mustritega: Käitumisviisid on sarnased või kompenseerivad harjumuspärasele ja segunevad vanemate päritolumustritega...
Sinu hing võib vaikselt protestida: raskus hinges, kui sa oma unistusi kokku tõmbad; kurnatus, kui kannad teiste koormaid; rahutus ja paigalseis, kui ignoreerid oma kutsumust... jne.
Hinge eesmärk ei ole jääda samasse puuri, vaid end väljendada ning avardada silmaringi enesele ja nende jaoks, kes tulevad pärast Sind. 🌿
Hinge eesmärk ei ole jääda samasse puuri, vaid end väljendada ning avardada silmaringi enesele ja nende jaoks, kes tulevad pärast Sind. 🌿
Igapäevaelus kõlab see nii:
“Ma tahaksin kolida, aga kõik on siin – nad arvavad, et ma olen siis isekas.”
“Ma vajan teraapiat või teistsugust viisi lapsevanemaks olemiseks, aga siis kuulen ma süüdistusi: ‘Kas sa ütled, et me tegime siis kõik valesti?’”
“Ma unistan tööst, mida ma armastan, aga sellisena mind ei aktsepteerita!"
KAS SEE ON PÄRIS ARMASTUS VÕI TEGELIKKUSES KAOTAN OMA "MINA", ET TEISTEL OLEKS HEA?
Täna sosista endale:
“Ma austan oma päritolu – kuid mul on siiski õigus kõndida kaugemale, kui seda suutis ja oskas mu pere ning lasta oma elul kasvada suuremaks, kui meie vana perekonna lugu.”
“Ma saan öelda AITÄH selle eest, mida mulle andsite– ja samas öelda JAH sellele, mida neil endal kunagi ei olnud...”
❤️ Sa ei austa oma pere, kui loobud iseendast – Sa austad neid, kui oled elus, kohal ja tõene.🤍
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar