Üldjuhul kõik teame, kuhu koondame tähelepanu, koondub energia! Koondatud energia hakkab Sinu jaoks tööle... samuti kuuleme ka soovitusi- "korrake positiivseid, jaatavaid afirmatsioone", kuid ikkagi midagi ei liigu eesmärgi suunas!?
Kus on siis tõde? Mida uskuda ja mida mitte?
Mõlemal juhul on tõde olemas, see on piltlikult öeldes kahe teraga mõõk! Ühes otsas oleme oma eesmärgi püstitanud ja energia hakkab meie jaoks tööle. Teises otsas on aga klammerdumine. Soovime teatud tulemust nii palju, et ei suuda keskenduda enam oma tavapärasele elule. Antud eesmärk on vallutanud kogu meie tähelepanu ja aja. Ühel hetkel justkui ei suudagi enam millelegi muule keskenduda, kui oma püstitatud eesmärgile või soovile. Kirjeldatud punkti jõudes oleme kukkunud iseenda kaevatud auku ja sealt välja ei saa ennem, kui loobud või lased lahti oma tekitatud kinnisideest.
Elu üks lihtne tõde on see, et tuleb saavutada tasakaal ja mõõdukus. Ei ole vahet, millega tegeleme. Oluline on õppida tegutsema nii, et keha, meel ja vaim on üksteisega tasakaalus, ainult siis harmoniseerub meie ümbrus ime väel ja igasugused ummikseisud hakkavad sujuma ja lahti hargnema nagu lõngakerad sündmustena üksteise järel, mis tunduvad esmapilgul kokkusattumustena, kuid järele mõeldes ei ole võimalik, et sellise täpsusega sündmused üksteise järel saavad toimida juhtumisi!
Lahenema hakkavad olukorrad täiesti "juhuslikult". Sinu ellu tulevad uued inimesed, teatud inimesed jäävad tahaplaanile, hakkad olema nö. õigel ajal õiges kohas, sulle pakutakse erinevaid võimalusi lahendustena- tuleb vaid teha nö. õige valik.
Kuidas on võimalik õiget valikut teha?
Õige vastus tuleb alati järsku ja kohe ja see tundub sel hetkel ainuõigena. Juhul, kui mõistus hakkab südamehäält segama, tekib iseendaga arutelu. Hakkad erinevaid olukordi hindama ning läbi mõtlema. Antud tegevus annab märku, et oled rajalt kõrvale nihkunud. Elu on näidanud, et kõige õigemad otsused tehakse hetkega - lihtsalt tead, et pead üht või teist asja tegema, kuskile minema, kellelegi helistama jne, jne.
Veidi pikemalt saad valikute teemal lugeda postitusest "Olla või mitte olla... see on valik!"
Olen olnud nii kaua, kui end teadlikult mäletan EESMÄRKIDE inimene. Koolieast juba mäletan, kuidas valisin eeskujuks välja endast veidi targema õpilase, kellega hakata end joondama. Tekkis nii öelda hasart - kas suudan olla temaga ühel tasemel, kas saan kontrolltöös viie nagu tema või saan nelja? Loomulikult saades nelja, tundsin end rumala ja hädavaresena, kes pole veel piisavalt hea, et väärida kiitust- Tubli, said hästi hakkama!
Koolipingist ülikooli, jätkates sama mustrit ja ülikoolist tööpostile, ikka jälgides sama mustrit, kuni vastu tuli ummikseis. Aga sellest olen oma blogis eelnevalt juba pikemalt kirjutanud.
Mõlemal juhul on tõde olemas, see on piltlikult öeldes kahe teraga mõõk! Ühes otsas oleme oma eesmärgi püstitanud ja energia hakkab meie jaoks tööle. Teises otsas on aga klammerdumine. Soovime teatud tulemust nii palju, et ei suuda keskenduda enam oma tavapärasele elule. Antud eesmärk on vallutanud kogu meie tähelepanu ja aja. Ühel hetkel justkui ei suudagi enam millelegi muule keskenduda, kui oma püstitatud eesmärgile või soovile. Kirjeldatud punkti jõudes oleme kukkunud iseenda kaevatud auku ja sealt välja ei saa ennem, kui loobud või lased lahti oma tekitatud kinnisideest.
Elu üks lihtne tõde on see, et tuleb saavutada tasakaal ja mõõdukus. Ei ole vahet, millega tegeleme. Oluline on õppida tegutsema nii, et keha, meel ja vaim on üksteisega tasakaalus, ainult siis harmoniseerub meie ümbrus ime väel ja igasugused ummikseisud hakkavad sujuma ja lahti hargnema nagu lõngakerad sündmustena üksteise järel, mis tunduvad esmapilgul kokkusattumustena, kuid järele mõeldes ei ole võimalik, et sellise täpsusega sündmused üksteise järel saavad toimida juhtumisi!
Lahenema hakkavad olukorrad täiesti "juhuslikult". Sinu ellu tulevad uued inimesed, teatud inimesed jäävad tahaplaanile, hakkad olema nö. õigel ajal õiges kohas, sulle pakutakse erinevaid võimalusi lahendustena- tuleb vaid teha nö. õige valik.
Kuidas on võimalik õiget valikut teha?
Õige vastus tuleb alati järsku ja kohe ja see tundub sel hetkel ainuõigena. Juhul, kui mõistus hakkab südamehäält segama, tekib iseendaga arutelu. Hakkad erinevaid olukordi hindama ning läbi mõtlema. Antud tegevus annab märku, et oled rajalt kõrvale nihkunud. Elu on näidanud, et kõige õigemad otsused tehakse hetkega - lihtsalt tead, et pead üht või teist asja tegema, kuskile minema, kellelegi helistama jne, jne.
Veidi pikemalt saad valikute teemal lugeda postitusest "Olla või mitte olla... see on valik!"
Olen olnud nii kaua, kui end teadlikult mäletan EESMÄRKIDE inimene. Koolieast juba mäletan, kuidas valisin eeskujuks välja endast veidi targema õpilase, kellega hakata end joondama. Tekkis nii öelda hasart - kas suudan olla temaga ühel tasemel, kas saan kontrolltöös viie nagu tema või saan nelja? Loomulikult saades nelja, tundsin end rumala ja hädavaresena, kes pole veel piisavalt hea, et väärida kiitust- Tubli, said hästi hakkama!
Koolipingist ülikooli, jätkates sama mustrit ja ülikoolist tööpostile, ikka jälgides sama mustrit, kuni vastu tuli ummikseis. Aga sellest olen oma blogis eelnevalt juba pikemalt kirjutanud.
Sellised mustrilised käitumised on meie sisse kodeeritud uskumustena, mille järgi alateadvus töötab. Üldjuhul on mustrtid mällu kootud kuskilt lapsepõlvest või noorukieast, olles mõjutatavad keskkonnast ja ümbruskaudsetest olulistest inimestest. On mitmeid võimalusi, kuidas mustrid ehk uskumused meisse on istutatud. Need võivad olla tulnud meie vanematelt, õpetajatelt, vanavanematelt, treeneritelt või teistelt inimestelt, kellele alt ülesse vaatasime ja keda usaldasime.
Näiteks võin tuua situatsiooni, kui vanemad mind 3 aastaselt hetkeks üksi jätsid, kuni jõudis minu juurde vanaema. Mulle öeldi vanemate poolt "Kristel ole nüüd tubli, emme ja issi peavad minema, kuid vanaema kohe tuleb sinu juurde, sa oled tubli türdruk saad kindlasti hakkama!" Sellest piisas, et minu elu alatiseks muuta. Sel päeval, kui antud uskumuseni jõudsin (läbi piinava migreeni hoo, mis kestis 2 päeva, kuni minu kursuse juhendaja suunas mind oma uskumusele). Koodi lahendas uskumus, mille olin kodust kaasa võtnud - vabakasvatus ja sellega kaasnev vastutus.
Olin täielikult hämmingus kui see lugu pinnale tuli! Olin alati hinnanud, et meil oli vabakasvatus. See tundus privileegina, et saime iseseisvalt otsustada juba suhteliselt varajases lapsepõlves oma elukese üle. Kuid samas teadvustan nüüd, et loomulikult oli see lapsele katsumus, kui nii varakult tuli hakata iseenda eest vastutama. Ei olnud kedagi süüdistada, kui tegid ühe või teise otsuse.
Siiski ei saa öelda, et kuidagi saan oma minevikku kahetseda. Kui ei oleks olnud antud uskumust, ei oleks ma kindlasti olnud nii ambitsioonikas ja edasipürgiv. Antud kasvatusviis andis mulle võimaluse olla julge ja teha pööraseid valikuid, kuna olin otsuste tegemist juba maast ja madalast harjutanud.
Kõigel on aga piir ja lõputult ei saa edasi ja edasi pürgida. Kui piir tuleb, siis inimene murdub ja siin punktis ongi igal ühel meist valiku koht. Tuleb langetada otsus, et nii enam edasi minna ei saa ning miskit on vaja muuta! KUIDAS on esimene küsimus ja sealt rida järgmiseid küsimusi...!?
Esimene soovitus on siiski AEG MAHA!
Antud hetkest alates lähevad meeled lõdvestunud seisundisse ning adrenaliini produtseerimine organismis lõpetatakse, mille tulemusena kortisooli tase langeb. Kui keha ja meel on lõdvestunud hakkavad kuskilt Sinuni jõudma vaiksed sõnumid. Esialgu ei pruugi neist aru saada. Võib tunduda, et tore küll, nüüd hakkan veel hulluks ka minema! Saan Sind lohutada - kaugel sellest- see on märk, et sinu ISE soovib sinuga kontakti saada ja anda sulle juhtnööre, KUIDAS edasi!?
Esialgu on ennast väga keeruline usaldada põhjusel, et oled väga katki. Loomulikult soovitan ma selles etapis leida tee terapeudini, kes aitab Sinu situatsiooni suuremas pildis teadvustada.
Peagi hakkab Sinu enesetunne paranema ja ilmnema ka teadmine, miks oli vaja see periood elus läbida? Eelpool kirjeldatud kahe teraga mõõk hakkab oma olemust lahti lõikama. Saad aru, miks oli vaja kogeda üldjuhul väga koledat ja rasket perioodi. Antud periood tõi Sulle teadmise ja oskuse, kuidas tuleb erinevaid situatsioone elus hinnata ja kuidas tulevikus rasketest olukordadest üle olla ja mitte langeda madalatesse emotsioonidesse.
Raskest elusituatsioonist väljatulek arendab Sind end usaldama ja õpetab oma intuitsiooni kuulama. Eneseusaldusest saab harjumus ja seetõttu muutub elu üha ilusamaks, päikselisemaks ja lihtsamaks, olenemata sellest, et elu rütm kohtab endiselt paremaid ja kehvemaid hetki. Vahe on aga selles, et enam ei ole vaja sildistada elu situatsioone, sest sa ei tea veel, kas tegemist on hea või halvaga isegi juhul, kui antud hetkel oleme võimelised hindama seda situatsiooni heaks või halvaks!
Siinjuures võtan postituse kokku Artur Alliksaare luulega "Aeg"
 |
| "Võta AEG MAHA ja vaaata, mis juhtub!" |
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
