23.12.2025

 

„Advendikalender- kui psühholoogia kohtub hingejõuga“ 

 23.12.2025💫

Ühendus – kui “mina” meenutab, et on osa “meist” ja millestki veel palju suuremast eluallikast...

Me võime olla teistega koos ja ikkagi tunda end üksikuna.

Samal ajal, kui üks päriselt aus hetk võib tuua tunde, et ma ei ole oma kogemuses üksi...

Ühendus algab sellest, kui ma luban endal olla kohal just sellena, nagu olen – esmalt enda jaoks ja samm-sammu haaval ka teiste jaoks.

Psühholoogiliselt – kiindumusteooriast (Bowlby) ja haavatavuse seisundist nähtub (Brown), et meie närvisüsteem vajab turvalist kontakti:“Kas ma võin olla mina ise ja ikkagi kuuluda?”

Kui vastus seestpoolt tundub olevat “ei” langeme tavaliselt ühte kahest äärmusest:

Ühes äärmuses hakkame etendama – oleme üliabivalmid, alati “tublid” ja toredad, et keegi ei näeks meie päris tundeid.
Teises äärmuses tõmbame soomuse peale – tõmbume eemale, muutume kinniseks, veidi külmaks või irooniliseks, et keegi ei saaks meile liiga lähedale.

Tervislik ühendus on nende äärmuste vahepealne ruum: aus, piiritletud, ebamugavalt ebatäiuslik. See on vaikne teadmine: “On olemas inimesed ja kohad, kuhu ma saan maanduda iseendana.”

Spirituaalses vaates – on süda see koht, kust saad tunda: olen mina ise ja samal ajal osa millestki palju suuremast. Kui süda tasapisi pehmeneb, võib tulla äratundmine: “Ma ei ole üksi – olen ühenduses inimestega, maailmaga ja millegagi, mis mind hoiab.”

Tänulikkus aitab ühenduseni liikuda. See muudab vaikselt sisemist sagedust nii, et mõte“Ma olen täiesti üksi”hakkab tasapisi asenduma kogemusega: “Mind hoitakse ja toetatakse viisidel, mida ma alati ise märgata ei oska.” 🌿 

Igapäevaelus võib see tunduda nii:

Sa väljendad end tõeselt: “Ma olen tegelikult väsinud ja natuke hirmul praegu,”

ja saad vastuseks:“Mina ka, rohkem kui olen välja näidanud...”

Keegi pole midagi “ära parandatud” aga raskus muutub kergemaks – kaks südant, üks jagatud väli.

KAS MA LIHTSALT ÜMBRITSEN END INIMESTEGA VÕI OLEN PÄRISELT ÜHENDUSES ISEENDA JA VÄLJAGA?

Võta täna hetk ja mõtle millegi või kellegi peale – kus tunned end hoitult- üks inimene, üks koht, üks mälestus või midagi spirituaalset…

…ja ütle vaikselt: “Aitäh, et mul olemas oled!”

💞 Sügaval lugude all on meie südamed juba ammu omavahel ühenduses. 💞

Armastusega,

Kristel 🤍

#psychologyandspirituality #wholeyou

22.12.2025

 

„Advendikalender- kui psühholoogia kohtub hingejõuga“ 

 22.12.2025💫

Kui vana stsenaarium enam ei toimi ja elu küsib ümberõpet…

Ühel hetkel märkad, et nipid, mis varem aitasid hakkama saada, 

ei too enam tegelikku kergendust.

Mask muutub raskeks, rutiinid tunduvad tühjad ning kusagil sügaval tekib vaikne teadmine:

“Ma ei saa enam niimoodi edasi elada...!”

Psühholoogiliselt – üleminekuteoorias (W. Bridges) algab päris uus algus alles siis,

kui tunnistame endale, et vana sisemine stsenaarium on läbi ja ei aita enam funktsioneerida...
Enesemääratluse teooria (Deci & Ryan) ütleb, et tõeliseks heaoluks vajame kolme kogemust:

• autonoomia – ma saan valida;
• pädevus – ma saan mõjutada;
• kuuluvus – ma olen oluline ja kuulun.

Kui elame peamiselt kohusetunde ja hirmu järgi on eelpool nimetatud vajadused ainult poolikult kaetud: funktsioneerime aga ei tunne end sügaval tasandil elusana.
See võib avalduda vaikse läbipõlemise, tuimuse või tundena, et justkui vaatan oma elu kõrvalt- selle asemel, et seda päriselt elada!

Spirituaalsest vaatenurgast – Sinu elujõud keeldub lõputult voolamast käitumismustritesse ja rollidesse, mis Sind tühjaks teevad. Energia, mis kunagi “vana mina” elus hoidis, tõmbub tagasi- vestlused tunduvad lamedad, töö maitseb nagu papp, vanad naudingud on kuidagi tühjad ja ei täida enam...

Hing ei tulnud siia ainult linnukesi kirja panema ja teiste ootusi täitma. Raskus, mida võid tunda ei pruugi olla lihtsalt “depressioon” – see on elujõud, mis keeldub jäämast igaveseks liiga kitsasse vormi ja tahab, et väli saaks laieneda ja täituda Sinu enda valgusega.

Küsimus “Kuidas ma siia üldse jõudsin?” ei ole karistus Universumilt – see on uks- kutse korraks peatuda ja küsida: “Kuidas saaksin end rohkem elusana tunda?” 🌿

Igapäevaelus võib see tunduda näiteks nii:

“Ma tunnen end peamiselt ‘okei’, aga ei mäleta aegu, millal viimati olin siiralt elevil ja energiline”

Justkui ootad, et nädalavahetused, pühad või kellegi teise plaanid tooksid sulle selle elu- ja elevustunde, mida sa endale iga päev väikeste sammudega ise anda ei jaksa, ei oska või pole lihtsalt harjunud lubama…

MIS ON ELUSUS?

Pööra vastuse küsimiseks oma keha poole – leia vaikne hetk ja sule silmad…siis küsi endalt:

“Millal tundsin end viimati päriselt elusana?”

• Märka pilte, hetki, kehatundeid või lugusid, mis üles kerkivad ja Sinus midagi liigutavad.
• Kirjuta üles need hetked, mis meenuvad (ka lapsepõlvest).
• Sealt saad esimesed vihjed, mida elusus Sinu jaoks tähendab – midagi tuttavat kunagi kogetust.

Elusus on emotsioonide spekter, mis on kui sisemine juhatus, kuidas edasi?

🧡 Kui lubad endal tunda- annad oma elule loa õide puhkeda 🧡

Armastusega,

Kristel 🤍

#psychologyandspirituality #wholeyou

21.12.2025 pööripäev

 

„Advendikalender- kui psühholoogia kohtub hingejõuga“ 

 21.12.2025💫

Pööripäev – oma pimeduse ja valguse lubamine...

Talvisel pööripäeval püsib pimedus kõige kauem

ning seejärel peaaegu märkamatult- valgus tasapisi naaseb.

See ei ole küsimus, kumba poolt valida – vaid kuidas lasta mõlemal endas eksisteerida?

Psühholoogiliselt – allostaatilise koormuse teooria (B. McEwen) selgitab, et meie keha suudab pingega pikalt kohaneda, kuid igal kohanemisel on hind, kui taastumist on liiga vähe.

Pidev “puhkan hiljem” eluviis viib selleni, et:

• uni on küll olemas, aga ei kosuta (“väsinud, aga üleval”),
• emotsioonid plahvatuvad või tarduvad,
• keskendumine on raske,
• tekib tunne: “Ma ei tunne end ära”,
• kuid ometi “surun edasi”

Spirituaalselt on talvine pööripäev hetk, mil pimedus on kõige sügavam mitte karistusena, vaid valguse üsana. Energeetiliselt kutsutakse Sinu tähelepanu sissepoole:

• koguma laiali läinud energia tagasi oma keskmesse,
• laskma vanadel lugudel ja rollidel “öösse kukkuda”,
• lubama vaikselt sündida uuel sagedusel, siis kui keha on selleks valmis ja puhanud.

Valgus ei “ilmu” Sinu nõudmisel ja tahtel – see sünnib seal, kus pinged on hakanud lahtuma ning süda tunneb end piisavalt turvaliselt, et taaskord natuke rohkem avaneda. 🌿

Igapäevaelus võib see kõlada nii:

“Istusin lõpuks vaikselt ja tundsin, kui suur segadus mu sees tegelikult pesitseb –
tunded, mida olen aastaid vältinud... Võib-olla minu närvisüsteem usaldab mind lõpuks piisavalt, et ma suudaksin vältimise asemel uuesti tunda…?”

KAS NÕUAN PRAEGU ENESELT JÄRJEKORDSET TÄRKAMIST AJAL, MIL TUNNEN TEGELIKULT VEEL VAIKSET JA ELUTUT TALVE? 

Pööripäeva praktika – väike varju ja valguse rituaal- Võta paber ja jaga see kaheks.

• Ühele poole kirjuta: “Minu valgus sel aastal” –hetked, mis olid armastavad ning tundsin julgust, hoitust ja loovust.
• Teisele poole kirjuta: “Minu vari sel aastal” –hetked, kus tundsin hirmu, vältimist, viha, tuimust.

Seejärel aseta vasak käsi lehele ja ütle endamisi:

• “Kõik see on olnud osa minust – need hetked, mil olen end kaotanud ning samuti hetked, mil olen end uuesti leidnud. Ma võin õppida mõlemat kogemust hindama just nii, nagu need ilmnesid ja eksisteerisid.”

💔 TÄNA LUBAN SEL SÜGAVAL ÖÖL KANDA MU KURNATUST, ET TAGASITULEV VALGUS SAAB KOHTUDA SÜDAMEGA, 

MIS ON PÄRISELT PUHANUD. 💝

Armastusega,

Kristel 🤍

#psychologyandspirituality #wholeyou

20.12.2025

 

„Advendikalender- kui psühholoogia kohtub hingejõuga“ 

 20.12.2025💫

Täna ma lihtsalt hingan ja olen...

19.12.2025

 

„Advendikalender- kui psühholoogia kohtub hingejõuga“ 

 19.12.2025💫

Kui armastus tähendab, et ei tohi oma perekonnaloo piiridest välja kasvada...!

Sa võid oma perekonda sügavalt armastada ja ikkagi tunda, et osakesed Sinust vaikselt võõrduvad: Sinu puhkus, Sinu unistused, Sinu sisemine tõde, Sinu keha märguanded.

Olles “hea laps” võid jätkata seda rolli ka täiskasvanuna – kandes endas vaikset käsku:
“Ära tekita laineid, ära tee meile häbi! Jää kohta, kus me oskame Sind näha ja mõista just nii, nagu oleme harjunud ja Sind kasvatanud.”

Psühholoogiliselt: Kontekstuaalne pereteraapia (I. Boszormenyi-Nagy) räägib “nähtamatutest lojaalsustest” – varjatud sisemistest lepingutest nagu:

“Ma kannan samu koormaid, mida Sina kandsid.”

“Ma ei vali kergemat elu kui Sinu oma.”

“Ma hoian Teie väärtusi ka siis, kui need teevad mulle haiget.”

Need lojaalsused on juurdunud armastuses ja hirmus kaotada kuuluvus. Emotsionaalne küpsus tähendab aga, et sa saad öelda ja tegutseda alljärgnevalt:

“Ma olen tänulik selle eest, mida ma sain – ja ma vastutan ise selle eest, kuidas ma siit edasi elan!” 

Terved piirid ei tähenda, et pöörad perele selja. Need tähendavad, et ei hülga iseennast selleks, et teistel oleks mugav.

Spirituaalses kontekstis:  Kui Sa ei lähe kunagi eelmise põlvkonna piiridest kaugemale, jääb energiaväli seotuks samade vanade mustritega: Käitumisviisid on sarnased või kompenseerivad harjumuspärasele ja segunevad vanemate päritolumustritega...

Sinu hing võib vaikselt protestida: raskus hinges, kui sa oma unistusi kokku tõmbad; kurnatus, kui kannad teiste koormaid; rahutus ja paigalseis, kui ignoreerid oma kutsumust... jne.
Hinge eesmärk ei ole jääda samasse puuri, vaid end väljendada ning avardada silmaringi enesele ja nende jaoks, kes tulevad pärast Sind. 🌿

Igapäevaelus kõlab see nii:

“Ma tahaksin kolida, aga kõik on siin – nad arvavad, et ma olen siis isekas.”
“Ma vajan teraapiat või teistsugust viisi lapsevanemaks olemiseks, aga siis kuulen ma süüdistusi: ‘Kas sa ütled, et me tegime siis kõik valesti?’”
“Ma unistan tööst, mida ma armastan, aga sellisena mind ei aktsepteerita!"

KAS SEE ON PÄRIS ARMASTUS VÕI TEGELIKKUSES KAOTAN OMA "MINA", ET TEISTEL OLEKS HEA?

Täna sosista endale:

“Ma austan oma päritolu – kuid mul on siiski õigus kõndida kaugemale, kui seda suutis ja oskas mu pere ning lasta oma elul kasvada suuremaks, kui meie vana perekonna lugu.”

“Ma saan öelda AITÄH selle eest, mida mulle andsite– ja samas öelda JAH sellele, mida neil endal kunagi ei olnud...”

❤️ Sa ei austa oma pere, kui loobud iseendast – Sa austad neid, kui oled elus, kohal ja tõene.🤍

Armastusega,

Kristel 🤍

#psychologyandspirituality #wholeyou

18.12.2025

 

„Advendikalender- kui psühholoogia kohtub hingejõuga“ 

 18.12.2025💫

Perekonna väli – kui tunded on vanemad kui Sinu elu…

Mõnikord on raske kurbus, hirm või pinge, mida ei osata oma elulooga seletada. Üks osa sinust teab: “Siin on midagi…”, aga teine osa sosistab:“Kui ma selle välja ütlen, peavad nad mind hulluks ja hülgavad mind.”

Vahel ei ole meie tunded ainult isiklikud – need võivad olla osa pikemast perekonnaloost.

Psühholoogias kontekstuaalne pereteraapia (I. Boszormenyi-Nagy) ja peresüsteemide teooria (M. Bowen) rõhutavad, et me ei ole ainult eraldiseisvad isikud – meid kujundab ja seob sügavalt ka kogu perekonnasüsteem. Välja ütlemata hirm, kaotus, saladused ja häbi võivad liikuda põlvkondade kaudu edasi ning avalduda ärevuse, süütunde või sügava “mittekuulumise” tundena. See võib väljenduda:

• seletamatu süü või häbitunnetusena
• enesesabotaažina siis, kui elus hakkab hästi minema...
• püsiva tunnetusena, et oled “liiga palju” või “vales kohas”

Põlvkondadeülest traumat uuriv teadus kinnitab, et hirmu- ja ellujäämismustrid võivad kanduda edasi järgmistele põlvkondadele emotsioonide, uskumuste ja närvisüsteemi reaktsioonide kaudu.

Spirituaalses vaates on see koht, kus Hellingeri lähenemine ning spirituaalne coaching või energiatöö võivad leida sõnad sellele, mida sa tunned; eristada üksteisest- mis on mälu, trauma, hirm või intuitsioon; ja hoida kogemust turvaliselt, ilma Sind “hulluks” tembeldamata.

Nad töötavad “väljaga” – tunnete ja sisemiste kujutistega, mida mõistus ei oska seletada, aga keha tajub selgelt: “Midagi on valesti… ma tunnen seda… aga pole tõendeid.”
Sinu looga tegeledes ei ole sisemine teadmine enam üksildane saladus, vaid muutub järjest selgemaks kuni ühenduvad killukesed siit ja sealt ning selgub miski, mida saad mõista ja eneses tervendada. 🌿

Igapäevaelus kõlab see nii

• “Mul tekib teatud kohtades või teatud inimestega raske tunne, aga ma ei tea, miks. Nagu mu keha mäletaks midagi, mida mu mõistus ei mäleta.”

• “Ma näen unenägudes või sisemises pildis kummalisi stseene – nagu vanad lood, aga need pole minu elust. Kui ma kellelegi räägiks, saadetaks mind psühhiaatri juurde.”

KAS MA OLEN MURDUNUD- VÕI ON MINUS ÜKS LUGU, MIS VAJAB VALGUSTAMIST? 

“See, mida tunnen on minu jaoks päris – ja ma väärin avatud ning turvalist ruumi, kus mu tundeid võetakse tõsiselt, isegi kui “ selget põhjust” veel pole.”

Sa oled päris ja väga vapper. Sind saab aidata mõistatust õrnalt lahti harutades nii, et sisemine teadmine muutub mõistetavaks ja saades lahenduse.

💜 Sinu tundlikkus äratab loo, mis palub olla kuuldud! 💜

Armastusega,

Kristel 🤍

#psychologyandspirituality #wholeyou

17.12.2025

 

„Advendikalender- kui psühholoogia kohtub hingejõuga“ 

 17.12.2025💫

Kaasõltuvus – kui “meie” kustutab “mina”...

Kaasõltuvus on muster, kus teiste “korras hoidmine” muutub tasapisi olulisemaks kui kontakt enda vajaduste ja tunnetega. Sageli hoiab see alal ka teise inimese sõltuvuskäitumist, sest kaassõltlane leevendab tagajärgi ja nihutab vastutuse sõltlase pealt ära, mistõttu on mõlemad üksteisele nö. kasulikud ja ahelas kinni... 

Psühholoogia alaselt  aitavad kiindumusteooria (J. Bowlby) ja peresüsteemide teooria (M. Bowen) seda mustrit mõista. 

Närvisüsteem on aastatega õppinud, et turvatunne sõltub teiste inimeste tujudest ja reaktsioonidest. Nii tekivad käitumuslikud harjumused nagu ülekompenseerimine, ülemäärane seletamine ja pidev kohanemine teise nõudmistega– lootuses, et keegi ei saa Sinu peale pahaseks, kurvaks ega pea Sinus pettuma. Kujuneb vaikne reegel: “Kui sina oled okei, siis olen mina okei.”

Spirituaalses perspektiivis kaasõltuvus näeb välja nagu elujõud kaldub kehast välja, mässib end teiste tunnete ümber. Armastus hakkab tunduma pideva pingena, mitte rahuliku ja sooja tundena. Energeetiliselt auraväli “kaldub ettepoole” – tähelepanu on kogu aeg “seal”:

“Mida nemad tunnevad? Mida nad vajavad? Kuidas ma selle korda teen?”

Samal ajal kaob kontakt oma keskmega ja see tekitab eneses ebakindluse ja/või tuimuse. 🌿

Igapäevaelus kõlab see nii:

“Ma ei teagi enam, mis mulle päriselt meeldib…”

“Kui Sina oled ärritunud, ma ei saa rahuneda – ma pean su tunded ära parandama, sest ma ei talu Sinu viha...”

Sind võidakse ka kiita: “Sa oled nii toetav, alati olemas,” aga Sina tunned väsimust ja pahameelt...

KAS SEE ON ARMASTUS- VÕI HIRM KAOTADA ARMASTUST? 

Enne kui tormad aitama, andma või lohutama, peatu ja küsi:

“Mida MINA tunnen – ja mida MINA tegelikult vajan?”

• Proovi, mis juhtub kui alustad vastusega: “Ma mõtlen selle peale kõigepealt.”
• seejärel sea piirid, vähenda palutud abi ulatust, mis oleks Sulle jõukohane või vasta eitavalt.

💚 “Ma hoolin Sinust ja hoian ka ennast.”💚

Armastusega,

Kristel 🤍

#psychologyandspirituality #wholeyou

16.12.2025

 

„Advendikalender- kui psühholoogia kohtub hingejõuga“ 

 16.12.2025💫

Sisemine laps ja sisemine vanem – hirm sees ja kindlus väljas…

Üks osa sinust tunneb end endiselt nagu väike laps, kes kardab, et ta jäetakse maha, häbistatakse või et ta on “liiga palju”.

Teine osa Sinust, kas õpib või juba on küps täiskasvanu ja saab öelda: 

“Ma näen ja kuulen Sind, ma olen siin!”

Psühholoogiliselt – Kiindumusteooria (John Bowlby)

Kiindumus on inimese põhivajadus tunda end turvaliselt läbi ühenduse. Varajased kogemused hooldajatega kujundavad sisemise töömudeli: vaikse uskumuse sellest, “Kas ma olen armastust väärt?” ja “Kas teised on usaldusväärsed ja kättesaadavad?”

Täiskasvanuna aktiveerub see mudel eriti siis, kui suhetes on pinge (kaugus, konflikt, ebakindlus) ning see võib väljenduda mustritena nagu turvaline, ärev, vältiv või desorganiseerunud.

Sinu reaktsioonid ei ole “liiga palju” — need on närvisüsteemi õpitud strateegiad, mis püüavad sidet kaitsta. Ja need võivad muutuda, kui koged korduvalt turvalisust ja häälestatud, hoolivat kontakti.

Spirituaalses vaates Sisemine laps on sinu hinge kõige pehmem osa — ta tunneb kõike sügavalt, tahab olla nähtud ja igatseb olla turvaline just sellisena nagu ta on. Varases eas kogetud valu salvestub pingena energiavälja, mis kogub kasvades kihte, mille alla tunne matta. Meel võib hiljem aga tõlgendada neutraalseid olukordi kaitsmist vajava olukorrana läbi vanade filtrite nagu:

“Mind ei taheta.”
“Ma olen liiga palju.”
“Minuga on midagi valesti.” jne...

Küps Sisemine vanem on Sinu targem teadvus — see osa, kes suudab jääda kohalolevaks, rahulikuks ka siis, kui sees tõusevad tugevad tunded. 

Sa ei saa täielikult tunda oma sisemise lapse valgust enne, kui oled aktsepteerinud ja õppinud töötama oma pimedusega. Kui vari on teretulnud, lõpetab ta valgusega võitlemise ja hakkab seda toetama. 🌿

Igapäevaelus kõlab see...

Sõber tühistab plaanid:  

Sisemise Lapse osa: “Nad ei tahagi mind… ma pole piisav.” 
Küps Sisemine vanem: “Ma olen pettunud ja kurb, aga ma suudan võtta seda nii, nagu see on, ja jääda enda sees väärtuslikuks.”

Partner on vaikne:
Sisemise Lapse osa: “Ma tegin midagi valesti...!?”
Küps Sisemine vanem: “See vaikus on raske ja pingeline. Ma saan seada piirid ja küsida selgitust selle asemel, et mõelda endale lugu või võtta see enda süüks.”

KAS MA OSKAN OLLA SEE KÜPS TÄISKASVANU, KEDA MA KUNAGI VAJASIN SAMAL AJAL, KUI LUBAN OMA SISEMISEL LAPSEL TUNDA END TURVALISELT? 

“Hei, mu väike… ma näen sind! Ma ei jäta Sind maha isegi siis, kui sa tunned nii palju.”

• Sinus ei ole ainult laps, kes kunagi haiget sai — Sinus on ka täiskasvanu, kes saab valida  nüüd kohalolu ja jääda lapse juurde...

💚 Hoia oma sisemist last südamega, millega kunagi soovisid, et Sind hoitaks! 💚

Armastusega,

Kristel 🤍

#psychologyandspirituality #wholeyou